120 aastat tagasi sündis režissöör Alfred Hitchcock, kes sai õuduspisiku kaasa lapsepõlvest

Inna-Katrin Hein
Copy
Alfred Hitchcock 1960. aastatel
Alfred Hitchcock 1960. aastatel Foto: imago stock&people / imago/United Archives/Scanpix

Ühendkuningriigist pärit USA filmirežissöör Alfred Hitchcock läks ajalukku oma geniaalsuse, kentsaka huumoriga vürtsitatud õudusfilmide ja näitlejatesse halva suhtumisega.

Hitchcock sõnas 1968. aastal antud intervjuus, et inimestele meeldib, kui neid ehmatatakse ja selle tõttu on ta filmid populaarsed, kirjutab is.fi. 

Selle režissööri elulooraamatute kirjutajate arvates muutus õudus Hitchcocki lemmikteemaks ta lapsepõlves kogetu pärast. Väidetavalt oli ta emal harjumus teda lapsepõlves sageli hirmutada ja ehmatada.

Alfred Joseph Hitchcock sündis 13. augustil 1899 Londonis katoliku usku kaupluseomaniku William Edgar Hitchcocki (1862–1914) ja ta naise Emma Jane Hitchcocki (1863 – 1942) kolmanda lapsena.

Biograafide sõnul oli tulevane režissöör pelglik laps, kes kartis pimedust ja tonte. Ta oli umbes nelja-aastane, kui ta oli üksinda koju jäetud ja väljas oli juba pime, kui ta üles ärkas. Ta hüüdis nii ema kui isa, kuid kedagi ei tulnud teda lohutama.

Hitchcock sõnas aastaid hiljem, et pimedusesvõib hiilida ükskõik kes ja ta kardab ka täiskasvanuna pimedust. Pimedusekartus saatis teda kogu elu, üritades oma õudusfilmides näidatavaga oma psühholoogilist probleemi lahendada.

Alfred Hitchcock
Alfred Hitchcock Foto: imago stock&people/imago/United Archives/Scanpix

Hitchcocki elust on teada, et ta vanem vend William Daniel ja vanem õde Ellen Kathleen ei võtnud teda endaga mängima ja ta oli enajaolt üksinda oma fantaasiamaailmas.

Tulevane kuulsus oli lapsena ülekaaluline ja selle tõttu jäi oma eakaaslaste sportlikest mängudest ja jalgpallist eemale. Teda kiusati ta välimuse tõttu ja hüüti «öökulliks».  

Väike Alfred küsis emalt, et kas teda jäädaksegi kiusama  ja ema vastas, et kui ta vanemaks saab ja enda eest seisma hakkab, siis ei kiusata teda enam.

«Elasin lapse ja teismelisena oma maailmas ja sain oma loovust vabalt arendada. See aitas kaasa sellele, et minust sai režissöör. Ma jälgisin oma isa poes käivaid inimesi ja joonistasin neid mõeldes, et millised on nende elud,» meenutas režissöör aastaid hiljem.

Hitchcock sai hariduse jesuiitlikus koolis, kus oli karm kord ja õpilasi karistati isegi väikeste üleastumiste eest. Ta koges seal, et hea ja kurja vahel on hall ala, kus on kõik lubatud.

Hitchcock mõistis selles koolis õppides, et hirm karistuse ees on hullem kui karistus ise. Ta kasutas seda hiljem ära oma filmides, luues psühholoogilise pinge ja «tiksuva pommi» atmosfääri.

Hitchcocki meenutuse kohaselt karistas ta isa teda kummalisel viisil, kui ta oli kuueaastane. Ta oli läinud vaatama ronge ja unustanud aja ning jäi selle tõttu õhtusöögile hiljaks.

Isa karistas poega nii, et kirjutas kirja, andis selle lapsele ja saatis ta politseijaoskonda.

«Valves olnud politseinik luges mu isa kirja ja viis mind siis kong, jättes sinna viieks minutiks luku taha. Mulle tundus, et olin seal mitu tundi. Politsei sõnas, et nii teevad nad kõigi sõnakuulmatute poistega. Hilisemas elus olen olnud seaduskuulelik ja üritanud vältida vanglasse sattumist,» teatas režissöör vanas eas.

Hitchcock oli 14-aastane, kui ta isa suri ja ta vanem vend võttis isa äri üle.

Noor Hitchcock üritas õppida nii inseneriks, kuid tegelikult ei pakkunud see talle huvi. Talle meeldis joonistada ja ta võttis joonistamiskursusi.

Režissööri sõnul oli tal inseneriõpingutest niipalju kasu, et sai õpitut mõnevõrra kasutada filmide tehnilises pooles.

Ta tundis huvi teatri ja kino vastu ning külastas sageli etendusi ja vaatas filme.

Hitchcocki unistuste alu algas 1920. aastal, kui ta pääses tööle Londonis asunud USA filmistuudiosse Famous Players-Lasky. Hiljem töötas ta Gainsborough Pictures stuudios, kus sai 1925 alguse ta režissöörikarjäär.

Sel ajal kohtus ta ka oma tulevase naise Alma Reville’iga, nad abiellusid 1926 ja 1928 sündis nende tütar. Alma Reville oli Alfred Hitchcockiga abielus kuni viimase surmani 1980. aastal.

Alfred Hitchcock koos rongatopisega
Alfred Hitchcock koos rongatopisega Foto: Rights Managed / Ronald Grant Archive/Mary Evans/Scanpix

Biograafide sõnul oli Alma filmide tegemise suhtes sama entusiastlik kui ta mees ja see tagas selle paari pikaajalise abielu.

Esimeseks klassikaliseks Hitchcocki filmiks peetakse 1927. aasta linateost «The Lodger» (Üürnik), milles salapärane mees üürib toa. Üürileandjad hakkavad kahtlustama, et see mees võib olla Londonisse noori naisi tapma tulnud sarimõrvar.  

Hitchcockile omane stiil tuli aastakümnete jooksul. 1951 – 1963 valmisid ta meistriteosed «Strangers on a Train», «Rear Window», «The Man Who Knew Too Much», «Vertigo», «North by Northwest», «Psycho» ja «The Birds».  

Kaader 1960. aasta filmist «Psycho». Pildi Janet Leigh kuulsas dušistseenis
Kaader 1960. aasta filmist «Psycho». Pildi Janet Leigh kuulsas dušistseenis Foto: Rights Managed / UNIVERSAL PICTURES / Ronald Gran/Scanpix

Hitchcock ja ta filmid ei pääsenud kriitikast, kuna ta kompas pidevalt piire, viies vaatajad sageli «keelatud alale».

Tuntud režissööri jaoks oli näitlejad mass, keda tuli ohjata ja kellele õige suun kätte näidata ning ta halb suhtumine nendesse oli legendaarne.

Üks selliseid näiteid on film «The Birds» (Linnud), milles mängis peaosa Tippi Hedren, keda ründavad linnud.

Kaader filmist «Linnud». Pildil Tippi Hedren
Kaader filmist «Linnud». Pildil Tippi Hedren Foto: Rights Managed/UNIVERSAL PICTURES / Ronald Gran/Scanpix

Hitchcock treenis Hedrenit linde taluma ja mitte neid kartma, lastes võtete ajal kord nädalas lindudel näitlejannat rünnata. Hedreniga juhtus siis ka õnnestus, milles üks lindudest oleks ta peaagu ühest silmast ilma jätnud.

See tekitas näitlejannale närvivapustuse ja ta vajas psühholoogilist abi.

Väidetavalt ahistas Hitchcock ta filmides peaosi kehastanud näitlejannasid seksuaalselt. Lisaks Hedrenile rääkisid sellest ka Grace Kelly, kellest sai hiljem Monaco vürstinna, Kim Novak ja Janet Leigh.

Hitchcocki viimane film pidi olema «A Short Night», kuid see ei valminud. Tegemist oli külma sõja aegse spioonilooga, mille osa tegevust oleks toimunud Soomes ja Nõukogude Liidus. 

29. aprillil 1980 Los Angeleses surnud Alfred Hitchcocki filmikarjäär kestis üle 60 aasta. Ta jättis filmiajalukku nii brutaalse vannimõrva kui ründavad linnud ning ta eelistas oma filmides blondiine, tehes ise vahel kõrvalosi, et ka oma filmis olla.

Alfred Hitchcock 1964. aastal
Alfred Hitchcock 1964. aastal Foto: AP/Scanpix
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles