Vahur Kersna: ma suren väga-väga aeglaselt ja mitte hädaldades, vaid tänutundest nuttes

«Aeg-ajalt ilmuvad mingisugused artiklid ja kolleegid kirjutavad ikka - kui kurb, ta sureb ju kohe ära... Aga vat ei sure! Tõsi ta on, et siit maailmast ei ole mitte keegi lahkunud elavana, aga ma suren väga-väga aeglaselt ja ma ei sure hädaldades, vaid ma suren tänutundest nuttes selle eest, millist elu ma olen elanud. Milliste inimestega on saatus mind kokku viinud. Kui ma hommikul ärkan, teen silmad lahti, vaatan oma magavat abikaasat, siis ma mõtlen, et mina, vana koer... Millega ma olen selle ära teeninud?» ütles Vahur Kersna Menu vahendusel «Ringvaatele» antud intervjuus ja lisas, et pole kunagi varem nii õnnelik olnud.