«Püksid maha!» näitleja Mihkel Kallaste laval lahti riietumisest: kunagi ei tea, kas publikul ikka on naljakas

«Oleme neljakesi samast lennust: mina, Silver, Kristjan ja Märt. Nüüdseks on ka Nikolai [Bentsler] nagu oma lennu poiss,» kirjeldab näitleja, kuidas lustakas ja eneseületust nõudev lavastus neid teineteisele lähemale on toonud.

Parim osa enda laval lahti riietamise puhul on Mihkli meelest see, et kui publik lõpuks tõesti saali jõuab, on väga naljakas ootus sees, kuna proovis on võimatu aru saada, kas kõik, mida lavastuses näeb, on ka tegelikult nii naljakas kui endale tundub.

Kui küsida, mille nimel peale kunsti ja huumori on Mihkel valmis end veel lahti koorima, siis muigab ta kavalalt ning märgib küsimust täpsustades: «Küsiks pigem, et KELLE nimel.» Igal juhul on tants Mihkli jaoks nagu muusika: «Tema keel on universaalsem. Läbi tantsu ja muusika on lihtsam rääkida tunnetest ja sellest, mida sõnad ei võimalda.»

Mihkel sõnab, et erinevaid püksid-maha hetki on tema elus palju ette tulnud ja meenutab toredat traditsiooni, mis nende sõpruskambal siiani on ning juba teismeeas tekkis. «Nimelt meeldib meile matkata ühe rabajärve äärde, kus järveni viiv tee on üsna kuiv, aga retk ümber järve seevastu üsna märg ja mülkarohke. Nii ongi meil traditsiooniks saanud teha see ring ümber rabajärve paljalt: vajuda kaelani mülkasse, olla kui sookoll ja oodata, et mõni sõber sind puuroikaga laukast jälle välja tõmbaks. Matk, loodus ja sõbrad, soovitan soojalt,» kiidab näitleja. 

Laupäeval, 12. oktoobril, esilinastus uhiuues Ülemiste keskuse Apollo Kino teatrisaalis Gerda Kordemetsa mahlakas ja hoogne komöödialavastus «Püksid maha!» Vaata, milline seltskond komöödiat esimeste seas näha sai!

Rait, Harri, Norman, Urmas ja Boriss on töötuks jäänud «kalevipojad», kellele on majanduskriis eriti halvasti mõjunud. Nad on tublid poisid, kes ei taha leppida ukrainlase palgaga Eestis ega eestlaste keskmiste elamistingimustega Soomes. Pool aastat töötud ja masenduse piiril kõikuvad mehed näevad ühel õhtul pubis lehekuulutust, kus teatatakse briti meesstripparite peatsest esinemisest Eestis. Olgugi et nad pole just musklimäed ega oska tantsidagi, otsustavad nad rahateenimise ja enesehinnangu tõstmise eesmärgil moodustada kohaliku meesstripparite trupi ning heita seljast kõik riided. Nad kutsuvad end välja õpetama endise tantsijanna Annika (Inga Lunge), kel on samuti tugev põhjus see lootusetuna näiv väljakutse vastu võtta.

«Jaa, see on striptiis, ja need saavad olema paljad mehed, aga siin on veel midagi,» ütleb üks näidendi tegelastest, baaridaam Marta, poiste etteastet sisse juhatades. «Silikooni ja testosterooni täispumbatud välismaalaste asemel astuvad teie ette teie oma mehed, naabrimehed, töökaaslased, Eesti mehed otse tänavalt. See on ehe ja toores eestimaine liha, parim valik parimatest pealinna poistest!»

Lavastaja Gerda Kordemetsa sõnul võlus teda selle näidendi juures ennekõike just see, et tegemist pole pelgalt komöödiaga: «Väljakutsuva välise vormi ja koomiliste situatsioonide varjust avanevad viie mehe ja kahe naise inimlikud, vaat et traagilised lood.»

Lavastus põhineb Anthony McCarteni ja Stephen Sinclairi komöödial «Ladies Night».