K, 28.10.2020

Hull lugu ⟩ Noor naine ei saanud veidra foobia tõttu isegi kodust lahkuda

Sian Maclean on lapseeast saati kannatanud oksendamisfoobia all.

FOTO: Mercury Press/Scanpix

Suurbritanniast pärit Sian Maclean (22) on lapseeast saati kannatanud oksendamisfoobia all, mis segab ka praegusel ajal tema igapäevaseid toiminguid.

Sianil tekkis emetofoobia ehk ektreemne hirm oksendamise ees, kui ta oli kõigest 6-aastane ning nägi perepuhkusele sõites lennujaamas inimest, kes oli raskelt haige ja oksendas.

Neiu hirm oksendamise ees on lausa nii suur, et kaks aastat tagasi sattus ta seepärast ka haiglasse. Nimelt määras arst talle ärevuse vastu ravimid, mida tüdruk liiga palju võttis.

Siani hirm oksendamise ees on lausa nii suur, et kaks aastat tagasi sattus ta seepärast ka haiglasse. Nimelt määras arst talle ärevuse vastu ravimid, mida tüdruk liiga palju võttis

FOTO: Mercury Press/Scanpix

Haiglas kaotas ta oksendades kontrolli oma keha üle ning tal tekkisid südameinfarktiga sarnased sümptomid. «Tuli välja, et see oli paanikahoog, sest ma olin liiga palju ravimeid võtnud, mis tekitas minus halva enesetunde ja mu keha ei teadnud, kuidas sellele reageerida,» rääkis Sian väljaandele The Sun.

Traumeeriva haiglavisiidi tõttu sattus ta allakäiguspiraali ja keeldus kodust lahkumast, kui nägi, et keegi on haige või kui tundis ennast haiglaselt. Seetõttu kaotas neiu pikapeale nii töökoha kui ka paljud sõbrad.

Lisaks tunnistas Sian, et emetofoobia oleks äärepealt rikkunud ka tema suhte. «Mu poiss-sõber Max toetas mind küll palju, ent see rikkus peaaegu meievahelised suhted. Ta oli nii mures, et ma kodust ei lahkunud, ja arvas, et ma olen lihtsalt laisk.»

«Ma olin enda peale nii vihane, mu elul puudus igasugune kvaliteet,» tunnistas ta.

Traumeeriva haiglavisiidi tõttu sattus ta allakäiguspiraali ja keeldus lõpuks isegi kodust lahkumast. 

FOTO: Mercury Press/Scanpix

2017. aastal otsustas Sian, et astub parema tuleviku nimel oma foobiale vastu. Kuna ta kartis endiselt kodust lahkumist, otsis ta lahendusi ja teraapiavorme, mida tal oli võimalik ka kodus praktiseerida.

Seega vaatas ta mitu kuud iga päev videoid sellest, kuidas inimesed oksendavad. Sellise teraapia mõte on aidata inimestel oma hirmust üle saada, kuna mida rohkem nad seda ajendit näevad, mis neid ärevaks teeb, seda normaalsemaks see nende jaoks muutub.

Sian tunnistab ka ise, et teraapia on teda nüüdseks palju aidanud. «Muutus, mida olen märganud, on hämmastav, ja saan nüüd lõpuks ometi ka majast lahkuda,» rõõmustas ta.