KERTU JOOKSUBLOGI ⟩ Sain tervisehädale imehea lahenduse, aga vanaema hoiatas, et võin vihma käes rooste minna!

Kõigepealt tänan kõiki, kes on nõu ja jõuaga abiks olnud. Kirjutan tänast blogi mitte lihtsalt tänutundest, vaid loodan, et sellest on abi ka kõigile teistele, kes aneemiale lahendust otsivad. 

Soovitusi madala hemoglobiinitaseme tõstmiseks laekus alates vabastavast hingamisest ja mõtete puhastamisrituaalist kuni mägedesse kolimissoovituseni välja. Ma ei naeruväärista mitte ühtki neist nõuannetest, vastupidi – leian, et abi võib peituda igaühes neist. 

Soovitused, millest on ehk teistelegi kasu: 

- manustada elurõveda maitsega vedela raua preparaati. 
- tarbida piisavas koguses probiootilisi baktereid, mis aitavad kaasa raua imendumisele. 
- välistada oksüdatiivne stress organismis, mis võib olla liigse pingutuse tulemus. 
- tarbida vitamiine, mis soodustavad raua imendumist: D-, C-, A-, B12-vitamiinid ja nikkel, koobalt, vask, mangaan, molübdeen ja fluor.
- kontrollida kilpnääret, mis võib mõjutada samuti hemoglobiinitaset veres. 
- muuta toitumine mitmekülgsemaks. Mõne soovituse järgi tasuks toituda nagu meie esivanemad. 
- otsida abi reikist või meta EFTst. 
- lasta süstida perearstil või hematoloogil rauda veeni. 
- vähendada treeninguid, elada rahulikumat elu. 
- manustada Amway vitamiine ja toidulisandeid. 
- kolida elama mägedesse või panna koju püsti alpi maja. 

Alpi majast ei ole minu puhul kasu, sest rauadepoo on nagunii tühi. Vitamiinipuudust mul ei ole, vastavat vereproovi lasen regulaarselt teha. Kilpnääre on uuritud ja korras ning toitumine keskmisest tervislikum, mitmekülgsem. Mägedesse hetkel kolida ei saa, kuigi tahaks. 

Viimaks soovitas tuttav arst tingimata alustada hematoloogist ning jõudsin hinnatud spetsialisti doktor Marge Rahuni. Mõistan, et hematoloogid tegelevad päriselt haigete inimestega, mitte rauavaeguse küüsis vaevlevate tervisesportlastega, aga lootsin, et pääsen tema jutule. 

Doktor Rahu kummutas alustuseks mitmeid müüte. Kõige olulisem, mis ma teada sain: teadus ei ole veel piisavalt kaugele arenenud, et alati kindlaks teha, miks raud ei imendu. Võttes arvesse kõiki varasemaid uuringuid ja minu ponnistusi, arvas ta, et mina olengi üks neist, kelle puhul ei ole võimalik põhjuseid kindlaks teha. 

Tilguti all istudes näeb seinalt lugeda õõvastavaid materjale sellest, kuidas ära tunda verevähk ja kuhu pöörduma peaks. Kõrvaltoolidel on oma kraami saamas 80+ patsiendid. 

Ravina pakkus ta välja, et kui muu ei ole aidanud, manustatakse päevaravis rauda (MonoFer) otse veeni. Lihasesse raua manustamine on muide iganenud viis, mida enam ei tehtagi. Protseduur tuleb tasuda omast taskust, kui hemoglobiininäit on üle saja piiri. Mulle sobib kõik, kui saaks vaid enesetunde paremaks. Pidev väsimus ja keskendumisprobleemid segavad normaalset elurütmi. 

Jõudsin regionaalhaiglasse juba varahommikul. Mis seal salata, haiglad ei ole mu lemmikpaigad. Tilguti all istudes näeb seinalt lugeda õõvastavaid materjale sellest, kuidas ära tunda verevähk ja kuhu pöörduma peaks. Kõrvaltoolidel on oma kraami saamas 80+ patsiendid. Õnneks maandub lõpuks naabrusesse üks palja ülakehaga noor kutt. Ta on kui issanda õnnistus, kuigi mu enesetunne näib lõplikult purunenud. 

Ma ei tea, kas see on ainult minu probleem, aga iga kord, kui haiglasse või arstile satun, jään kohe haigemaks. Mida rohkem ma loen ja süvenen, seda tõsisemate tõvede küüsi. Ilmselt on see naiivne mõte, aga kas haigla seintel ei võiks olla infolehed: «Kuidas olla terve?». Sealt võiks leida punktid nagu näiteks: liigu vähemalt 35 minutit päevas, naerata 25 korda päevas, hoia mõtted positiivsed jne.  

Arvestades, et raua veeni manustamise meetodi mõju püsib pool kuni kaks aastat, siis panin end kirja juubelihõngulisele Tartu maratonile.

Minu mõtted on positiivsed, sest doktor Rahu lubas, et veeni manustatav raud hakkab kohe mõjuma. Olen haiglas veedetud hommiku järel erakordselt energiline. Nagu varem. Aastaid tagasi hakkas aga see meeletu energia, mis pulbitses mu sees, vaikselt hääbuma. Panin vananemise arvele. Nüüd tundub, et kõik on seotud siiski aneemiaga.

Ühesõnaga tunnen end taas inimesena ja ega siis nüüd ei saa käed rüpes istuda. Arvestades, et raua veeni manustamise meetodi mõju püsib pool kuni kaks aastat, siis panin end kirja juubelihõngulisele Tartu maratonile. Maagilisele Londoni maratonile. Raivo Rimmile lubasin, et võtan osa kõiksugustest Vasaloppetitest ja kes teab veel millest. Olgu öeldud, et doktor Rahu lubas!

Kindluse mõttes külastan teda veel jaanuaris. Seni närin äsja Eestisse jõudnud uut heemset rauapreparaati Richter FerroBio. Siiani ainus, mis mulle sobib ja ei tekita ebameeldivaid kõrvaltoimeid. 

Hind on muidugi tunduvalt kallim kui teistel ja tohtri hinnangul on selles vähe rauda, seega soovitab ta tarbida vähemalt kaks tabletti päevas. Täna sain veel soovituse proovida Eesti apteekrite retsepti järgi koostatud uusi rauatablette.

Proovin needki ära ja siis tuleb olla ettevaatlik, et vihma kätte ei satuks – rooste võib minna, hoiatas vanaema Mare. 

Doktor Rahu hinnangul võib juhtuda, et jäängi preparaatide peale. Toidulisandid lisaks. Eriti, kui tahan oma aktiivset ja tervisesportlikku elu edasi elada. Loobuda aga sellest, mis mind õnnelikuks teeb, ma ei saa.

Loodan, et nõuannetest ja kogemuse jagamisest on teistelegi abi. Näeme uuel aastal, uutel radadel.