Kas gängid või sisserändajad: mida räägivad Rootsi elanikud plahvatustest ja vägivallast? (9)

Rootsit on pikka aega peetud üheks turvalisemaks riigiks, kuid viimastel aastatel on riigi elanikke šokeerinud sagedased plahvatused ja tulistamised.

«Tegelikult rootslane on hirmul, kuigi nad seda välja ei näita,» rääkis Elu24-le viimased kaheksa aastat Rootsis elanud eestlanna Marili (täisnimi toimetusele teada)

2019. aastal toimus Rootsis kuritegevuse ennetamise riikliku nõukogu statistika andmetel 257 pommiplahvatust. 2018. aastal oli neid 162.  Uimastitega seotud jõuguvägivalla kasv Rootsis tõi 2019. aastal kaasa pommiplahvatuste 60-protsendilise kasvu, vahendas Reuters.

«Autosid plahvatab meeletult, aga nii palju kui olen põliste rootslastega rääkinud, on see probleem olnud juba aastakümneid, lihtsalt nüüd meedia kajastab rohkem,» rääkis Marili.

Kuritegevus Rootsis hoopis langeb?

Rootsi politsei seostab viimase paari aasta jooksul suuremaid linnu tabanud tulistamiste ja pommiplahvatuste lainet jõukusevaheliste konfliktidega.

Politsei ei ole küll avaldanud palju infot, kuid Rootsi meedia andmetel on mõned ründajad kasutanud lõhkematerjaliga täidetud vaakumkolbidest tehtud kiirpomme.

Elu24-ga rääkinud ajakirjanik David Keytoni sõnul on irooniline, et üldiselt on Rootsis kuritegevus langenud, kuid pommirünnakutest räägitakse, sest need on sensatsioonilised ja tekitavad hirmu. «Kuid väärib märkimist, et need plahvatused üldiselt ei tapa ega vigasta, seega võivad plahvatavad seadmed olla mõeldud pigem hirmutamiseks kui tapmiseks,» kirjeldas aastaid Rootsis elanud mees.

«Nagu ma aru olen saanud siis kõik need pommid mis on lõhatud siin viimasel ajal, nende ühine nimetaja on, et pommid on tehtud termosesse,» rääkis Elu24-le samuti aastaid Rootsis elav eestlanna Lia Parktal.

Parktali sõnul ei ole neid plahvatusi terrorismiga seostatud. «Aga gängidest või kes täpsemalt selle taga on, sellest ei ole ka juttu mitte kuskil,» lisas ta.

Marili sõnul hoiab nii tema kui ka kõik tema tuttavad nendest n.ö ohupiirkondadest eemale. Küll aga tõstatatakse plahvatuste ja jõuguvägivallaga seonduvat teemat pidevalt üles ka «Eestlased Rootsis» Facebooki grupis. 

«Inimesed on vihased ja hirmul, aga otsest kokkupuudet vist pole kellelgi olnud,» sõnas ta. «Need jõugud ja omavahelised jagelemised toimuvad peamiselt teatud piirkondades ja sealt hoiavad tavainimesed eemale. Vägistamisi on küll väga palju.»

Avalikkuse pahameele ja suurenenud vägivalla pärast on valitsus pidanud suurendama kulutusi ka politseile ja käivitama organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise programmi, sest seadusest ja õiguskorrast on saanud ka üks peamisi poliitilisi lahinguvälju.

Keyton rääkis, et Stockholmis toimunud plahvatused ei ole teda otseselt mõjutanud, sest ta elab plahvatuspiirkondadest eemal. Siiski on mehe sõnul oluline rõhutada, et see pole hiljutine nähtus. «Jõuguvägivald on Rootsis eksisteerinud aastakümneid. Muutunud on vaid see, kuidas see on tänavale jõudnud ja kuidas seda politiseeritakse,» selgitas Keyton. 

Viimased plahvatused

Viimati kärgatas võimas plahvatus Rootsis 22. jaanuari hommikul kell kuus Norrköpingis ühe kortermaja teisel korrusel. Plahvatuses said inimesed kergemaid vigastusi.

Rootsi väljaanne Aftonbladet kirjutas, et plahvatus võis olla seotud motojõukude sõjaga, kuna kortermajas elas motojõugu No Surrender juht.

Eelmisel aastal toimus kolm kuritegu, mis olid suunatud sama motojõugu vastu: topeltmõrv Norrköpingi ööklubi ees 5. detsembril, plahvatus Linköpingis 7. juunil ja plahvatus Örebros asuva striptiisiklubi ees 26. juunil.

Rootsi politsei pole soovinud plahvatuse ja motojõugu seost kommenteerida.

Vaid päev varem, ööl vastu 21. jaanuari kärgatasid plahvatused Stockholmi äärelinna kahes kortermajas - viga sai vähemalt üks inimene, kes viidi kergete vigastustega haiglasse, kirjutas Postimees.

Ametivõimud said kell 2.30 varahommikul häireteated Husby ja selle lähedal asuva Kista linnaosas toimunud plahvatustest. «Kuulsime kaht võimast plahvatust. Siin haiseb kõik põlemise järele,» sõnas Aftonbladetile anonüümsust soovinud pealtnägija. 

«Plahvatused toimusid üksteisest umbes 500 meetri kaugusel ning mõneminutilise vahega,» sõnas päästekeskuse juht Åsa Sköld. Plahvatused lõhkusid majade fassaade, aknaid ning elektriliine. 

Seoses viimaste plahvatustega ei ole politsei veel kedagi kinni võtnud ja pole teada, kas need on omavahel seotud. 

«Seal kus need kaks viimast pommi plahvatasid, 500 meetri kaugusel üksteisest, seal rahvas räägib, et peaks juba kuhugi maale ära kolima,» kirjeldas Parktal Elu24-le hirmu, mis inimesi valdab.

Vaid nädal varem, 13. jaanuaril, kärgatas plahvatus aga Stockholmi kesklinnas. Plahvatus leidis aset Gyllenstiernsgatanil umbes kella ühe paiku öösel. Stockholmi politsei andmetel ei saanud keegi viga.

SVT andmetel plahvatas lõhkekeha ühe korterelamu trepikojas ja päästeteenistus evakueeris elanikud. Stockholmi politsei pressiesindaja Mats Eriksson märkis toona, et plahvatuskoht ei ole täpselt teada.

Uudisteagentuuri TT teatel oli kärgatust kuulda mitme kilomeetri kaugusele ja plahvatus purustas ümbruskonna majade aknaid.

Kella kolme paiku öösel kärgatas tugev plahvatus ka Uppsala kesklinnas ühe restorani ees.

Rootsi politseiülem Anders Thornberg hoiatas, et Stockholmis ja Uppsalas toimunud plahvatused märgivad uue jõuguvägivalda täis aasta algust. «Usun, et vägivald jätkub samal tasemel senikaua, kuni ühiskond saab selle kasvu kontrolli alla,» sõnas ta intervjuus Rootsi uudisteagentuurile TT.

Politseiülema sõnul on plahvatuse taga väiksem jõuk tõsisemaid kurjategijaid, kes kasutavad karme meetodeid. «Kuigi me oleme pingutanud ja saavutanud tulemusi, on liiga palju uusi ja üha nooremaid kurjategijaid, kes tulevad esile,» sõnas Thornberg.

Siseminister Mikael Damberg soovib lõhkeainekuritegude eest määratavaid karistusi sel aastal karmistada. 

Novembris, pärast seda, kui Malmös pitsarestoranis tule avanud kurjategija tappis 15-aastase poisi, moodustas siseministeerium töörühma, mille peamiseks ülesandeks on vägivaldsete kuritegude vastane töö. 

Siis ütles politsei, et töörühm keskendub kurjategijate tänavatelt ärasaamisele, relvade ja lõhkeainete juurdepääsu vähendamisele ning politsei kohaloleku suurendamisele konfliktidest mõjutatud piirkondades.

Siiski ei suudetud neid probleeme vaid politsei kaasamisega lahendada. «Keerukatele probleemidele pole lihtsat lahendust,» ütles töörühma juht Stefan Hector novembris.

«See valitsus on kaotanud Rootsis kontrolli kuritegevuse üle. Oleme viimastel aastatel näinud, kuidas hukkunute arv on suurenenud. Nüüd suurenevad pommiplahvatused,» ütles Rootsi opositsioonipartei Mõõdukad liider Ulf Kristersson.

Mis sisserändajad siia puutuvad?

USA president Donald Trump tegi juba 2017. aastal pagulaste aadressil kuulsa kommentaari, kui ütles: «Vaadake, mis Rootsis toimub. Rootsis! Kes oleks seda uskunud? Rootsi!». 

Keytoni sõnul on see tõepoolest nii, et mõned poliitilised rühmitused seovad kuritegevuse tõusu 2015 - 2016 massilise sisserändega. «Mis on vale, sest vähestel neil aastatel tulnud inimestel oleks olnud võimalusi piisavalt integreeruda, et vägivallas olulist rolli mängida,» arutles ajakirjanik Keyton. 

Üldiselt omistatakse vägivald Keytoni sõnul ikka uimastitega kauplevatele jõukudele, enamasti vaesematest linnaosadest. «Arvatakse, et mõned jõugud on seotud ka Balkanilt tulnud teise või kolmanda põlvkonna sisserändajatega,» rääkis ta.

Politsei on tuvastanud umbes 60 puudustkannatavat piirkonda - peamiselt suuremates linnades ja nende ümbruses, kus on kõrge tööpuudus, madalad sissetulekud ning kus on võimust võtnud narkootikumid ja jõugud.

Marili sõnul on meedia hakanud vägivallaga seonduvaid uudiseid veidi rohkem kajastama ja plahvatuste kõrval tõuseb esile kogu kuritegevus. Kuna reeglina ei öelda, kust kurjategija pärit on, siis.... «Igaüks teeb sellest omad järeldused,» lisas Marili ja märkis, et olukord on praegu kõige hullem just Malmös.

«Tegelikult on see jõukudevaheline sõda, mis ei ole seotud migratsiooniga, vaid pigem narkootikumidega,» ütles Keyton ja lisas, et loomulikult kasutavad parempoolsed poliitikud seda ära ja väidavad teisiti.

Elu24-ga rääkinud Lia Parktali sõnul on järjest suurem probleem pagulased, keda riik avasüli vastu võtab.

Kui viimastel aastatel hakkasid suuremas osas Euroopas paremäärmuslikud immigratsioonivastased rühmitused häälekalt migrantide sissevoolu vastu võitlema, siis Rootsi oli ses osas erand ja võttis pagulasi vastu avasüli.

Kuid mitte kõik Rootsis ei läinud sellise avatusega kaasa ja nii leidsid karmimat sisserändepoliitikat nõudnud erakonnad endale järjest enam toetajaid. 

Kui 2010. aastal toetas neonatsidega seostatud paremäärmuslikku Rootsi Demokraatide erakonda 5,7 protsenti, siis 2018. aastaks oli nende toetus tõusnud 17,5 protsendini.

Sisserändevastase erakonna üks hüüdlauseid oli «Hoidke Rootsi rootslasena».

«Nüüd ongi keeruline, ise nad on lasknud olukorral nii kaugele minna. Võtavad vastu asüülipalujaid, aga saadavad välja inimesed, kes on siin juba elanud mitu mitu aastat, maksu maksnud ja tööd teinud,» rääkis Parktal.

Ta lisas, et valitsuse käitumine näib praegu pigem lihtsalt tulekahjude kustutamisena. «Aga suuri samme ei julgeta teha, sest kardetakse, et neid hakatakse rassistideks kutsuma,» tõdes Parktal.

«Rootslane on üldiselt selline, et ega ta avalikult ei virise ega väga sõna võta. Vähesed tunnistavad, mida nad tegelikult neist arvavad,» kommenteeris Marili ja lisas, et tegemist on ikkagi ju heaoluriigiga. 

Siiski tundub Marilile, et valitsus on hakanud tasapisi aru saama, et sisserändajatega seotud teema on üle käte läinud. 

Keskmiselt taotleb Rootsis asüüli igal aastal umbes 100 000 inimest. 2016. aasta oli aga rekordaasta, siis sai riik 151 000 asüülitaotlust.

«Mingi aeg plaaniti küll koomale tõmmata seda (sisserändajate arvu - toim) ja siis olid juba need sisserändajad tänaval, et mis mõttes,» sõnas Marili.

«Isiklikult olen elanud kahes kohas ja mõlemad nendest on sellised mitte nii kirevad linnaosad, sellepärast jään ma sellest segadusest ja uudistest eemale,» lausus Parktal. Ta rääkis, et elas varem linnaosas, kus 90 protsenti elanikest olid rootslased, aga nüüd on seal jälle sisserändajaid, neist suurem osa on siiski «valged» (Ida-Euroopast tulnud inimesed).

Aga just plahvatustega seotud Stockholmi linnaosad ja ka Malmö ning Gävle on Parktali sõnul erinevaid rahvusi täis. 

«Selline linnaosa nagu Tensta on kui väike Somaalia,» rääkis Parktal ja kirjeldas, kuidas kogukonnas toimivad oma keel, omad traditsioonid ning rootslased seal ei käi. «Rootsi riik on ise teinud valesti ja need nii-öelda abi vajajad pannud kõik ühte kohta. No muidugi siis nad ju ei integreeru,» arutles ta. 

«Lõppkokkuvõttes jah, segregatsioon, olgu see siis vabatahtlik või majanduslik on integratsiooni takistav probleem,» märkis ka Keyton.