E, 26.10.2020

Pirital roolis teadvuse kaotanud ja ränga avarii teinud mees: tahan öelda, kui kahju mul on ja ma palun vabandust

Kiirabiauto. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Eero Vabamägi

Möödunud nädalal juhtus Pirital raske liiklusõnnetus, milles sai viga kolm inimest. «Lühidalt on teada, et toimus laupkokkupõrge ning teises autos oli kaks noort naist. Ma südamest loodan, et nad paranevad täielikult!» avaldab liiklusõnnetuse üks osalistest nädalapäevad hiljem Facebookis.

12. veebruaril kella 18.20 paiku sai häirekeskus teate raskest avariist Pirita teel. Esialgsetel andmetel sattusid seal laupkokkupõrkesse sõiduautod Nissan Juke ja Subaru Legacy, vahendas Postimees.

Sündmuskohal töötav avariipolitseinik kirjeldas, et esmastel andmetel sõitis Nissani juht Pirita teed pidi kesklinna suunas, kui talle liikus vastassuunast vastu Subaru, mis paiskus üle eraldusriba nii, et kaks masinat sattusid laupkokkupõrkesse.

Elu24 avaldab avariisse sattunud Joonas Pärensoni postituse täismahus:

«Nädal tagasi tööpäeva lõpetades ei teadnud ma, et lõpetan päästjate poolt lahti lõigatud autovrakist erakorralises meditsiinis. Elu on ettearvamatu. Õnneks jäin ellu ja ma loodan südamest kõige paremat teistele kannatajatele.»

«Aitäh kogu pääste- ja meditsiinipersonalile ning kõigile lähedastele ja tuttavatele, et hoolite. See teeb taastumise, nüüd juba kodustes tingimustes, oluliselt lihtsamaks.»

«Jagan oma lugu esiteks, et väljendada tänulikkust kõigile osapooltele, teiseks, et jagada infot otse allikast – mis juhtus ja miks, kuidas ja mis on praegune seis ja kolmandaks, et mõelda elule – kasvõi hetkeks. See haprus võib hetkega kaduda – nautigem elu võimalusi ja hooligem üksteisest!»

«12. veebruaril sattusin sündumuste keerisesse, mis muutsid mu maailma. Töölt koju ma see päev ei jõudnudki. Mind ootas ees üks traagiline avarii Pirital.»

«Kuidas see kõik juhtus? Keset autosõitu tundsin vasakus käes imelikku surinat. See oli midagi teistmoodi. Ootamatu ja kasvav. Kiire mõttevälgatusena jõudsin vaid mõelda, et pean auto pöörama vasakule vabasse ritta ja seisma jääma, käigu välja võtma. Vasaku pöörde jõudsin teha, aga.... edasist ei mäleta, kaotasin teadvuse. Olgu siinkohal mainitud, et ma ei ole elus varasemalt teadvust kaotanud. See oli esimene kord. Liikluses. Siit ei saagi midagi head välja tulla.»

«Teadvusele tulles oli pääste ja kiirabi juba saabunud ja toimetasid minu ja auto kallal. Sürr. Raske oli uskuda, et see juhtus päriselt. Minuga. Kuidas? Miks? Lühidalt on teada, et toimus laupkokkupõrge ning teises autos oli kaks noort naist. Ma südamest loodan, et nad paranevad täielikult! Olen püüdnud läbi ametlikke kanaleid nendeni jõuda, et öelda, kui kahju mul on ja ma palun vabadust. Andmekaitsereeglid aga kaitsevad meid... ka sellistel puhkudel, kui sooviks inimlikult otse rääkida.»

«Mis siis ikkagi juhtus? Ei ole teada, miks ma minestasin. See ei olnud infarkt või insult. Läbisin PERHis hulga uuringuid ja «torusid». Südame- ja ajuarstide läbivaatusi. Tõdeti, et tervis on tugev, st «ideaalsed näitajad». Arstide sõnul ei ole alust arvata, et see korduks. Töölt jään eemale kuudeks, et paraneda tõsisest jalavigastusest. Autoroolis ei näe mind ka vähemalt pool aastat.»

«Tore on olla elus!»

«Aitäh sugulased, sõbrad ja tuttavad, kes te olete mulle ja mu perele nendel rasketel hetkedel olnud toeks. Teie heatahtlikkus ja abivalmidus teeb südame soojaks!»