Naisepiinaja Daniel Sepa ohver Laura räägib esimest korda, kuidas tema suhtest õudusunenägu sai (1)

Mullu septembris sai teatavaks, et endine noorpoliitik ja näitleja Daniel Sepp mõisteti suve lõpus süüdi endise elukaaslase kallal jõhkrutsemises. Täna toimunud Eestimaa naiste VIII kongressil «Julgus otsustada» astus esimest korda avalikult üles tema seni anonüümne ohver Laura ning rääkis võikast lähisuhtevägivallast, mis võinuks tema sõnul surmaga lõppeda. Tervet Laura esinemist saab järele vaadata siit.

Sepp tutvustas oma tüdruksõpra tuttavatele kui ilusat, tarka ja toredat tüdrukut, ent Laura usub tagantjärele, et selles komplimendis ei peitunud imetlus, vaid omandiiha.

21-aastane Laura tutvus Sepaga üle-eelmise aasta märtsis internetis ning pidas teda oma elu armastuseks. «See tundus liiga hea, et tõsi olla,» meenutas ta suhet, mis algas lillesülemite ja komplimentidega. Sepp tutvustas oma tüdruksõpra tuttavatele kui ilusat, tarka ja toredat tüdrukut, ent Laura usub tagantjärele, et selles komplimendis ei peitunud imetlus, vaid omandiiha.

Lähisuhtevägivald sai alguse emotsionaalsest vägivallast. «Esimesed tülid tulid sellest, et teda häiris, et ma rääkisin liiga tihti oma ema ja vanaemaga telefonis,» meenutas Laura. Sepp nõudis elukaaslaselt täit ülevaadet telefonikõnedest, käikudest ega jätnud teda isegi vanemate ja sõprade seltsis üksi, vaid oli alati juures ja kontrollis kõike.

«Selleks hetkeks, kui ta mulle esimest korda kallale tuli, olin ma vaimselt nii maatasa tehtud, et olin unustanud, kes ma olen.»

Esialgu mõtles Laura, et ükski inimene ei saa olla nii hull, et jääb elu lõpuni kõike kontrollima, kuid eksis. Esialgu ähvardas Sepp, et tapab ennast ära, ning kui see enam ei töötanud, ähvardas, et tapab Laura ära. «Selleks hetkeks, kui ta mulle esimest korda kallale tuli, olin ma vaimselt nii maatasa tehtud, et olin unustanud, kes ma olen,» rääkis Laura.

Alguses olevat Sepp vehkinud lihtsalt rusikatega ning kui Laura talle pihta läks, süüdistas Sepp, et naine tuli talle ise kallale. Esimest korda ründas Sepp oma tüdrukut 2018. aasta suve lõpus ning oli pärast ise ka juhtunust šokis, vabandas ja lubas, et enam nii ei tee. Seda lubadust murdis ta üsna pea.

«Kui füüsiline vägivald karmimaks läks, hakkasin ma neid episoode üles kirjutama. Ma olin seisundis, kus ma ei suutnud voodist püsti tõusta, kooli minna,» meenutas Laura. Sepp väänas Laura käsi, kägistas, ähvardas teda nägupidi vastu seina lüüa. Samuti oli ta ähvardanud Laura pereliikmeid tappa, jälgis ta telefoni asukohta ning väitis, et kuulab pealt kõnesid.

Ka päeviku pidamine oli keeruline, kuna Sepp töötas IT-alal ja jälgis kõiki Laura liigutusi. Seepärast peitis Laura päeviku mitme faili sisse.

Laura päevikust sai alus ütlustele, mis võimaldas lõpuks Sepa süüdi mõista. «Pange kirja, koguge tõendeid, sest see on ainus, mis teid hiljem aitab, kui otsustate oma looga välja tulla,» soovitas Laura. Ka päeviku pidamine oli keeruline, kuna Sepp töötas IT-alal ja jälgis kõiki Laura liigutusi. Seepärast peitis Laura päeviku mitme faili sisse.

Laura ei saanud Sepa juurest lahkuda, kuna kartis oma lähedaste elu pärast. «Mul oli tõsine surmahirm ja ma hakkasin mõtlema viise, kuidas minna ära nii, et mind üldse usutaks. Ta oli väga hea manipulaator ja oskas jätta minust hüsteeriku mulje,» rääkis Laura. Ta üritas Sepa ähvardusi ka salvestada, ent mees pani salvestuse kinni. Kui Laura ütles, et helistab politseisse, ähvardas Sepp ta ära tappa.

Laura üritas suhet rahulikult lõpetada, kuid ka see lõppes tapmisähvardusega: Sepp küsis, kas Laura on endas kindel, ning tõi seepeale köögist noa ja pani selle naise kõrile. «Okei, kallis, head ööd siis, see on viimane pilt, mida sa näed, on sul veel midagi öelda?» olevat Sepp küsinud, mispeale Laura lubas, et ei jäta teda maha.

«Paaril korral mul õnnestus uksest välja joosta. Kui ma kuulsin Danieli samme, tardusin ja olin nagu halvatud. Ma tõmbasin ennast kägarasse, ta sisises mu peale ja ütles, et kui ma karjun, siis ma löön sul hambad sisse.» 

«Iga kord ma mõtlesin, et seekord on viimane, nüüd ma lähen ära, aga ta oli pärast nii hea, nii õrn, nii hooliv. Ma mõtlesin, et ma lähen hulluks, äkki kujutan ise asju ette,» tõi Laura veel põhjusi, miks tal vägivaldsest suhtest raske lahkuda oli. «Ma vihkasin iseennast, et ma ära ei tulnud, aga ma armastasin teda. Ma kartsin seda, mis saab edasi. Ma tundsin, et mul on turvalisem olla sellises suhtes kui tulla sealt ära.»

Kui vägivald toimus koduseinte vahel, lootis Laura, et naabrid kuulevad ja sekkuvad, ent seda ei juhtunud. «Paaril korral mul õnnestus uksest välja joosta. Kui ma kuulsin Danieli samme, tardusin ja olin nagu halvatud. Ma tõmbasin ennast kägarasse, ta sisises mu peale ja ütles, et kui ma karjun, siis ma löön sul hambad sisse,» meenutas Laura. Sepp küsis, kas Laura läheb ise tuppa tagasi või peab teda juukseidpidi vedama. Laura läks ise.

Vaikus hakkas murduma, kui Laura taipas, et tegelikult ei kuulata ta kõnesid pealt. Ta rääkis juhtunust vanaemale ning internetis ka ühele võõrale noormehele. «Minu nõuanne on see, et peab rääkima, kasvõi võõrale inimesele. Ma sain väga palju tuge, kui ma hakkasin rääkima: perelt, sõpradelt, ohvriabilt, prokuratuurilt, psühhoterapeudilt. Ma hakkasin rääkima ja absoluutselt kõigile: võõrastele, taksojuhile, kellele iganes. Mida rohkem ma rääkisin, seda vabamalt ma ennast tundsin,» rääkis Laura.

Laura plaanis suhtest lahkuda kaks nädalat hiljem, kui Sepp pidi minema kolleegidega reisile, kuid ütleb tagantjärele, et seda kaht nädalat tal ilmselt üle elada poleks õnnestunud.

Möödunud aasta mais rääkis Laura toimuvast emale, mispeale ema küsis: «Kallis laps, kas sa saad aru, et nii tapetakse inimesi?» Laura plaanis suhtest lahkuda kaks nädalat hiljem, kui Sepp pidi minema kolleegidega reisile, kuid ütleb tagantjärele, et seda kaht nädalat tal ilmselt üle elada poleks õnnestunud. «Ma rääkisin emale, järgmisel päeval tulid nad isaga Tartusse, isa oli teinud avalduse politseisse, mul tuli lihtsalt minna ja anda ütlusi,» ütles Laura.

Sepp saatis küll Laurale sõnumeid ning lubas kõike teha, et suhet päästa, kuid ta võeti juba samal õhtul vahi alla ning rohkem nad kohtunud pole. «Ma ei saanud aru, et ma ei lähegi enam tagasi, et see on läbi. Seni kuni ma temaga koos olin, ei mõelnud ma sellele, et minu või minu lähedastega võiks midagi juhtuda. Mis siis saab, kui ta lastakse vahi alt välja, mis siis, kui ta saab aastate pärast välja?» meenutas Laura küsimusi, mis politseis käimise järel ta peas olid.

Laura tuletas kõigile meelde, et vägivald ei ole kunagi ohvri süü, see on kurjategija teadlik otsus ja valik. «Ma ei vaja kaastunnet, minu ümber on väga palju fantastilisi inimesi, ma usun endiselt armastusse, ma tean, et kõik mehed ei ole sellised. Minu lugu lõppes õnnelikult. Minu usk pääsemisse oli küll olematu, aga mul õnnestus sellest kõigest võitjana välja tulla,» rääkis ta.

Laura loodab, et tema lugu õpetab vägivalda ära tundma. Samuti toonitas ta, et ohvrile pole mõtet öelda, et ta on rumal, kui peksja juurest ära ei tule. «Ohver teab ise ka, et ta on loll, et ta ära ei tule,» ütles Laura. Ta otsustas vägivallast oma nime ja näoga rääkida, et ka teised seda julgeksid.

Laura, kes jätkab praegu õpinguid ülikoolis, tunnistas, et poleks kunagi osanud arvata, et tema lähisuhtevägivalla ohvriks satub. «Kui keegi oleks seda kaks aastat tagasi öelnud, oleksin ma naernud: ma pole ju selline tüdruk, ma ei lase sellisel asjal endaga juhtuda,» meenutas ta.

Laura tänas kongressil uurijat, prokuratuuri, ohvriabi ja psühhoterapeuti. «Ma loodan, et see lugu annab julgust kasvõi ühele naisele lõpetada vägivaldne suhe,» lõpetas ta.

Kongressil kõnelesid juhtunu teemal ka jurist Liisa Oviir, Laura psühhoterapeut Kait Sinisalu ja riigiprokurör Karin Talviste, kes rääkis, mida sarnases olukorras teha, ning mida sellest loost õppida.

Kui koged või oled kogenud lähisuhtevägivalda, saad abi sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefonilt 116 006. Kui sul pole võimalust või soovi telefoni teel murest rääkida, saab pöörduda palunabi.ee lehele. Kriisinõustamine on nii telefoni kui veebi teel ööpäevaringselt tasuta.