MEMUAAR ⟩ Kuiv seadus, rusikahoobid ja baariseiklus Põlvas: 35 aastat tagasi ilmunud «Naerata ometi» Tauri meenutab filmivõtteid

Tauri Tallermaa ja Monika Järv «Naerata ometi» klaveristseenis

FOTO: Filmikaader

Sel aastal saab Leida Laiuse šokeerivalt tõetruu lastekodudraama «Naerata ometi» sünnist juba 35 aastat. Filmis üht võtmetegelast, peategelasele Marile silma visanud Taurit kehastanud Tauri Tallermaa meenutab oma blogis filmivõtete ajal toimunut

Avaldame autori loal postituse täismahus.

Kirjutasin veidi oma raamatus «Ajulugu» ka filmis osalemise kogemustest. Lisan siia mõned veel ehk seni suurema avalikkuse ees teadmata huvitavatest faktidest filmi tegemisest.

Kuigi prooviperiood hakkas juba lõpule jõudma, oli Mari osatäitja veel välja valimata. Kõigi teistega tundus, et on korras, aga millegipärast ei jõudnud peaosatäitja valimisel Leida Laius ja Arvo Iho kuidagi üksmeelele. Sõelale olid jäänud kaks või kolm minu arust igati toredat kandidaati, kellega mina pidin mingeid stseene koos veel uuesti ja uuesti läbi mängima. Ja siis ühel päeval kutsuti mind stuudiosse ning tutvustati mulle maailma kõige häbelikumat tütarlast uueks peaosatäitja kandidaadiks. Ma ei suutnud ära imestada, et kuidas selline tüdruk üldse kaamera ees suud lahti suudab teha. Rääkimata veel näitlemisest. Mis neil küll arus oli!? Ise olid Leida [Laius] ja Arvo [Iho] nii õnnelikud, et sellise «pärli» leidsid. Selle tüdruku nimi oli Monika Järv (nüüd Raide). Teda on selle rolli eest kõrgelt hinnatud ja saanud palju tunnustust erinevatelt filmifestivalidelt. See avanemine, mis temaga kogu selle filmimise perioodi jooksul toimus, oligi see, mida Arvo uskus, ette nägi ja saavutas. Ta töötas kogu aeg selle kallal, et Monika avastaks päris elus enda seest uue inimese ja väljendaks kõike seda Mari rollis selles filmiloos. Ta muutus kõigi meie silme all ja see oli üks kogu selle filmi edu võti.

Samal ajal kui leiti Monika, leiti sõna otseses mõttes poriloigust Kertu (päriselus Kerttu Aaving, kes meenutas oma kogemust 8 aasta eest Lõunalehele – toim.). Tema oli see tüdruk, kes töötavas pesumasinas ringi keerles. Üks õõvastavamaid, kuid kindlasti ka efektsemaid ja maailmatasemel stseene selles filmis. Igaks juhuks mainin, et kuigi nutt Kertul oli ehe, ei saanud ta mingilgi moel haiget. Siin tuleb jälle välja Arvo Iho operaatori ja kaasrežissööri meisterlikkus stseeni tehnilises teostuses ja hilisemas montaažis. Kertu oli tegelikult musta värvi patjade vahel ja teda ainult kõigutati natuke ühele poole ja natuke teisele poole. Seda tehti käsitsi tollase vanaaegse pesumasina taga oleva hooratta abil. Lõpuks tehti kiiresti paar täistiiru ära ja rohkem polnud vajagi. Vaatajale jääb mulje nagu oleks ta seal tükk aega keerelnud. Muidugi ei olnud see tohutult elava loomuga ja absoluutselt paigal püsimatule väikesele Kertule meelt mööda ja ta väljendas oma pahameelt eheda nutuga. Ka seda oli Arvol vaja, sest nii väike laps ei suudaks kunagi kaamera ees päris nuttu näidelda.

Vaata minidokist, kuidas kuulus pesumasinastseen filmiti (alates 12:50):

Stsenarist Maria Šeptunova võttis filmi aluseks Silvia Rannamaa raamatu «Kasuema», kust tulid ka kõigile osatäitjatele vastavad rollinimed. Monika oli Kadri, mina olin Sven jne. Kui lõpuks filmimiseni jõuti ja kogu käsikiri üle vaadati, saadi aru, et tegelikult on lugu raamatust nii palju kaugenenud ja kaasaegsemaks muutunud ning otsustati enamikule näitlejatest jätta hoopis nende enda nimed. Nii jäi Siiri Sisask Siiriks, Katrin Tamleht Katriniks, mina Tauriks jne. Mõned nimed oli samas nii suupärased ja et säiliks ikkagi mingi side raamatuga, jäid alles Robi, Melita ning Kadrist sai Mari.

Teatavasti hakkas 1985. aasta 1. juunist kehtima Gorbatšovi nn kuiv seadus. Meil aga filmivõtted juba käisid ja stsenaariumis oli stseen, kus Mari pidi ühel peol end maani täis jooma. See tuli ümber kirjutada. Joomine, rääkimata veel alaealiste oma, ei tulnud enam kõne allagi. Seda poleks ükski tsensuur läbi lasknud. Nüüd on filmis koht, kus Mari püüab endalt tablettidega elu võtta. Tundub ka täitsa usutav ja sobilik. Teades, et Arvo tahtis alati kõik stseenid võimalikult ehedalt teha, siis me osatäitjatega juba kujutasime elavalt ette, kuidas see pidu võiks välja näha ja kui palju siis keegi midagi tarbima peab, et teesklema ei peaks. Õnneks jäi see alkohol tarbimata. Kuigi täiskasvanud näitlejatel nii hästi ei läinud. Kõik need stseenid, kus roll nägi ette purjus olekut, on kõik tehtud ausalt. Ei mingit petmist ega näitlemist!

Arvo tõepärasuse taotluse ehe näide oli ka see, kui minul oli stseen, kus pidin olema ärritunud ja vihane. Sattusin villas Mari ja Robi kohtumise peale ning tahtsin viimasele koha kätte näidata, kes peremees on. Kaamera võttis mind lähedalt ja äkki Arvo katkestas võtte. Ütles, et silmad ei ole vihased. Mine jookse mäest üles-alla paar korda ja väsita end, ehk see aitab! Ei aidanud. Kõrval seisis kunstniku abi pikas nahkmantlis. Arvo käskis teda rusikatega peksta, et ehk veidikene valu muudab silma vihaseks. Veidikene muutis, aga mitte piisavalt. Ja siis äkki sain rusikahoobi kõhtu. Ehmatuse ja valu peale reageerisid mu silmad ehtsa vihaga, kaamera pandi kohe käima ja võte jätkus. Mina püüdsin valu ja hingeldamist vägisi tagasi hoida. Nüüd, kui seda kohta vaatan, siis tuleb alati kõik see meelde ja vaatan muiates, kuidas ma seal püüan rahulikuks end sundida, aga ähkimine ja puhkimine on selgelt ikkagi ära tunda. Üldse on kõigil meil osalejatel seda filmi tõenäoliselt üsna keeruline vaadata, sest teiselt poolt kaamerat oli kõik ju hoopis teistmoodi. Meie jaoks on kogu see film palju rohkemat, kui see, mis ekraanilt paistab.

Ma ei tea, kuidas tänapäeval, aga toona käis filmi tegemine nii, et algul filmiti ja siis helindati. Kui õiged stseenid ja kaadrid oli monteeritud, hakati stuudios osalejate hääli uuesti peale lugema. Ma käisin ka proovimas. Aga ei tulnud hästi välja. Mul on looduse poolt antud kaasa üsna laisad lõuad ehk halb diktsioon. Juba filmimise ajal öeldi mulle, et räägi aeglasemalt, aga kui keskendud tekstile, mitte sellele, kuidas seda välja öelda, siis läheb meelest. Ja nii juhtuski, et filmis loeb minu häält peale hoopis professionaalne näitleja Sulev Teppart, kel õnnestus parema artikulatsiooniga minu kiirele suuliikumisele järgi jõuda. Õnneks on tema hääletämber üsna sarnane minu omale, mistõttu tõenäoliselt keegi ei tule isegi selle peale, et seal võiks keegi teine Tauri häält teha. Mina sain ainult oma klaverimängu uuesti sisse mängida ja Mari asemel mängis teist kätt hoopis Siiri Sisask. Ikka üks suur pettus on kõik, mis ekraanilt paistab...

Üks lõbus seik, mida meenutame Hendrikuga [Toompere end. jun] siiani, on teistest veidi selgemalt meeles. Kuna võtted toimusid enamjaolt ikka päevasel ajal, siis käisime õhtuti linna peal uitamas, tutvusime kohalike elanike ja kultuuriga ning sattusime vahel ka üht kesklinna baari külastama. Keegi ei keelanud sisse astuda ja kui tahtsid, võisid ka miskit osta. Enamus meist olid siis 17-aastased, aga nägime vist veidi vanemad välja. Hendrik oli ainuke täisealine. Eks muidugi Põlva peal juba ka teati, et filminäitlejad linna peal käimas ja ikka tehti seetõttu väikeseid erandeid. Siis aga äkki ühest päevast oli baariuks meie jaoks suletud. Seesama
«Gorbatšovi seadus» oli jõustunud. Täitsa tuju võttis ära kohe. Istusime siis autoparkla ääres ja vahtisime niisama üksteisele otsa. Järsku kihutas kohale miilitsaauto, korravalvurid tormasid otse meie juurde ning ilma pikema jututa pisteti meid puuri. Hendrik veel natuke bravuuritses ka, mis valas ainult veel õli tulle. Sõidutati meid siis jaoskonda ning pistetigi pokri kinni. Me üritasime seal oma õigusi nõuda ja aru saada, mis me valesti olime teinud. Üsna nõutu ja tobe olukord. Aeg oli ka siis selline, et ei võinud iial teada, mis süü meile kaela määritakse ja kui kauaks me sinna jääda võime. Mõne tunni möödudes lasti meid muidugi välja. Selgus, et meid oli kellegagi segi aetud. Kas need teised kätte saadi, seda ei tea me siiani. Õnneks oli keegi meie filmimeeskonnast asju klaarima tulnud ja meid vabastati ühegi vabanduseta. Tagantjärele mõeldes lõbus seik, aga tol hetkel väga naljakas ei olnud.

*

Tauri Tallermaa tegeleb viimased 17 aastat mälutreenerina. Eelmisel aastal ilmus tema sulest raamat «Ajalugu» (Apollo lemmik 2019). Igal ühel on oma lugu. Terve elatud elu lugu, mille sees on palju teisi lugusid. Ajul on ka oma lugu. See, kuidas aju areneb, õpib, kogeb, lahendab, õpetab ja lõpetab. Et meie oma lugu oleks võimalikult edukas, oleks mõistlik osata aju- ja elulood kokku viia. Samamoodi on ka mõistmisega: vahel mõistame ja vahel mitte, vahel usume ja vahel mitte. Sellest raamatust leiad ühe aju kujunemise loo, mille abil olen püüdnud mõista oma elu lugu. Mina mõistan ja usun nii. Sina mõista nii, nagu sina usud – sul on oma elu- ja ajulugu.

Leida Laiuse ja Arvo Iho 1985. aastal valminud psühholoogiline noorsoodraama «Naerata ometi» põhineb Silvia Rannamaa 1963. aastal ilmunud menukil «Kasuema». Film toob loo 1960. aastatest 1980. aastate keskpaiga Eestisse, kus jälgib vanemate hooleta sirguvate laste kasvuraskusi. «Naerata ometi» peategelane on teismeline Mari, kes pärast ema surma pannakse lastekodusse. Seal kogeb Mari oma esimest armastust ning saab ka tunda lastekoduelu karmimat poolt, kuid õppides seejuures, kui palju tal on teiste peresoojuse järgi igatsevate laste ja noortega ühist. 

Film võeti üles Põlvamaal Laheda vallas Tilsi lastekodus 1985. aasta kevadel ja suvel. «Naerata ometi» valiti 1987. aastal toonase Lääne-Berliini rahvusvahelise filmifestivali Berlinale võistluskavva, kus film võitis UNICEFi preemia. «Naerata ometi» on võitnud auhindu Prantsusmaal ja Nõukogude Liidu filmifestivalidel. Kokku käis filmi kinodes vaatamas üle 11 miljoni inimese üle Nõukogude Liidu.

Film taastati Eesti Film 100 raames Nukufilmis digitaalselt 2012. aastal.

VAATA FILMI SIIN.

«Naerata ometi» filmiplakat

FOTO: Eesti Filmiarhiiv