20-aastane Sinencia Jasmine Kass ehk YASMYN oli tänavustel Eesti Muusikaauhindade jagamistel räpigigantide nublu ja reketi kõrval nomineeritud Aasta HipHop/Rap/R&B artisti tiitlile. Trofee viis tol õhtul koju küll nublu, ent noore lauljatari näol on siiski tegemist kohaliku muusikaskene ühe lootustandvaima uue tegijaga.

YASMYNi lavalist olekut on kirjeldatud kui hüpnootilist segu R&Bst, träpist, popist ja hip hopist. Läinud aasta veebruaris ilmus tema debüütalbum «Slowfall», millele eelnes koostöö produtsentidega siin- ja sealpool maakera. Möödunud kuul andis lauljatar välja lühialbumi «Illusions», mis on tema varasemast loomingust veidi tumedam, aeglasem ja melanhoolsem. Vestlesime YASMYNiga lähemalt Eesti muusikatööstuse telgitagustest, enesekindlusest ja elust karantiinis.

Klassikaline karantiiniaja küsimus: kuidas sul läinud on? Oled juba kodus vaikselt hulluks ka minemas?

Väga hästi. Seda kodust aega oli tegelikult vaja. Süüa saab rohkem teha, saab ka rohkem süüa. Magada saab rohkem. Lihtsalt veidi igatsen seda elu, seda väljas käimist ja suhtlust inimestega, isegi võõraste inimestega. Kõige suurem mure on lihtsalt esinemiste tühistamise pärast.

Ma mäletan jah, et alles sa ju jätsid päevatöö, et hakata täiskohaga muusikuks...

(Naerab) Jah – see on päris naljakas. Arvestasin kõikide esinemistega, mis tulema pidid ja siis lihtsalt kõik haihtus. Aga me saame väga hästi hakkama – ilmselt on hea olla universumi poolt proovile pandud.

Paljud on kasutanud seda aega ära pooleli jäänud asjade lõpule viimiseks – mida sina nüüd korda oled saatnud?

No mul oli just enne seda karantiini kõik tehtud. Nüüd ma teen juba uusi asju. Viimasel ajal olen ma proovinud ülipalju erinevaid žanreid ja nendega katsetanud. Just eelmisel nädalal tegin sellist vanakooli soul'i, tegin house'i, tegin mellow R&B'd ja tegin ka träppi – ühesõnaga, kui see kõik läbi saab, siis tuleb mul umbes neli erinevat albumit välja. 

Kuna viirused on hetkel kuum teema, siis mis sümptomid sinu uut EP-d kuulates esineda võiksid?

Ma arvan, et süda võiks veidi kiiremini tuksuma hakata, sest see on päris erutav plaat. Kõige toredam sümptom oleks kindlasti tantsimine ja ka mõtlemine, et lihtsalt mõtlema panna, mida me kõik teeme. Huvitaval kombel on plaadil üks eelmisel sügisel kirjutatud lugu nimega «Devil's Work» ja seal ma ütlen, et «põrgu on juba maa peal ja me veel ei tea seda» – see kuidagi väga irooniliselt kajastab meie praegust olukorda. (Puhkeb naerma) See ei ole vastus sinu küsimusele, aga lihtsalt fun fact

Milline plaadil olev lugu sind kui artisti kõige paremini esindab?

Ma arvan, et «An Illusion», sest ma räägin seal kõige rohkem iseendast.

Kuidas on olla noor artist siinsel muusikamaastikul – kui tõsiselt sind võetakse?

See kõik oleneb sellest, kui tõsiselt sa iseennast võtad. Ma ise võtan ennast päris tõsiselt ja ma eeldan, et need inimesed, kellega ma koostööd teen, võtaksid ka mind sama tõsiselt – see on kahepoolne asi. Olen kokku puutunud mingite peokorraldajatega, kes on suhtunud minusse, et ma ei oleks mitte keegi veel ja et nad ei pea mind võtma kui artisti. Sellistes olukordades olen pidanud ennast neile tõestama.

Mis on olnud parim senine tagasiside?

Kõik tagasiside, mis ütleb mulle, et ma teeksin midagi teistmoodi. Konstruktiivne kriitika on see, mis mulle korda läheb, sest ma saan väga palju head tagasisidet ja ma tunnen isegi puudust sellest, et mulle antaks kriitikat. Kindlasti mu mänedžer Peeter Ehala annab mulle väga head kriitika – ta ütleb mulle kogu aeg ausalt ära, mis toimib ja mis mitte. Kuulan kõige rohkem neid inimesi, kes teavad, mida nad teevad ja kes on muusikamaastikul tegutsenud juba pikemat aega.

Kui vabana sa end artistina Eestis tunned? On siin piisavalt võimalusi edasi arenemiseks või terendab taamal juba mingi piir?

Kui ma alustasin, siis ma nägin küll, et mingisugused piirid on. Kasvõi see, et kuna sa oled Eesti artist, siis sa pead eestikeelset muusikat tegema. Aga ma arvan, et need piiridega on üldiselt nii, et sa lood need ise – ma ise lihtsalt tunnen ennast väga-väga vabana. Olen seda meelt, et kuna ma olen artist, siis just seda enam ma võin teha ükskõik, mida ma tahan. Sinna siis käib kindlasti kaasa ka see, et inimestesse peab austusega suhtuma ja nendega korralikult suhtlema.

Mis on sinu jaoks hetkel muusikatööstuste suurimad murekohad?

Kvaliteet. Meil on rohkem kvantiteeti kui kvaliteeti – eriti hiphopis. Tahaksin näha rohkem läbimõeldud muusikat. See ei tähenda seda, et muusika tegemine peab nüüd olema ilmtingimata mingi rets äri ja ainult mingisugune planeerimine, aga samas võiks ikkagi nagu läbi mõelda, mida sa oma lõbuga teed. Just nii toimib see kõige paremini.

Kas träpiskene elab veel?

Arvan, et mingit asi muutub trendiks ja siis ühel hetkel pole see enam lihtsalt relevantne. Inimesed väsivad ära sellest, kui sa ei ole just piisavalt  huvitav. Näiteks eelmisel aastal räägiti megapalju Väiksest PDst ja Lil Tillist ning teistest sellistest vendadest, aga sa väsid ära sellest mingisugusest hype’ist ja ma arvan et just sellepärast, et seal ei ole kvaliteeti taga. Päeva lõpuks inimene ikkagist tahab minna koju ja kuulata muusikat, see on vähemalt minu arvamus.
 

YASMYN

FOTO: TMW pressimaterjal

Kuidas on sul suhted aga Eesti n-ö peavoolu muusikaga? Hoiad sa end näiteks Uudo Sepa või Liis Lemsalu tegemistega kursis?

Ma ei ole eriti kursis, kuid hoidsin näiteks Eesti Laulul pingsalt silma peal, sest Eurovision minu jaoks väga-väga imeline asi. Aga mis seal ikka, see on täiesti teine žanr. Ma ei ütle, et kuulan peavoolu muusikat, aga näiteks Karl-Erik Taukari viimane lugu «Kuule» haigelt hea. Ja Liis Lemsalu – keegi ei saa öelda, et see inimene ei oska laulda. Selliseid suuremaid popartiste on eriti lahe esinemas näha, sest seal taga ülisuur produktsioon ja  palju raha. Kindlasti ma ei ütleks, et ma mitte kunagi ei tahaks popiga katsetada. Tahaksin kindlasti mingite artistidega koostööd teha – lihtsalt selleks, et katsetada, uurida ja proovida ning enda piire kompida.

Kummal on muusikamaastikul üldse rohkem vabadust  – kas n-ö vähemtuntud tegijal või suurel popstaaril?

Pigem saaks öelda, et iseseisvatel artistidel on rohkem vabadust kui neil, kes teevad koostööd suurte plaadifirmadega. Iseseisvad artistid saavad ükskõik millal enda muusikat välja lasta ja ükskõik kellega koostööd teha. Neil on aga samamoodi võimalus teha koostööd inimestega, kes aitavad sul seda kaardistada ja hea kvaliteediga teha. Olen väga rahul, et mul ei ole mingit suurt plaadifirmat taga – selle asemel ehitan ise koos sõpradega praegu USA-s oma plaadifirmat. Lihtsalt vaadates juba seda, kuidas artistid, kes on plaadifirma all, kuidas neil on loomingulised tõkked peal ja kuidas neil pole lubatud isegi sõpradega koostööd teha. Võiks öelda, et see on justkui muusika seaduserikkumine, kui selline asi eksisteeriks. Muusika peab minu arust alati olema loov ja vaba, et kui sa kuuled muusikat, siis sa tunned ennast vabana. Loomeprotsess võiks ka olla vaba minu arust.

Mis plaan teil täpsemalt seal Ameerikas küpseb?

Mul on USAs sõbrad Moeazy, Hennessy ja INFANINE. Koos moodustame kollektiivi nimega Manifesus, kuhu lisaks mulle ja mu vennale (Antonio Sebastian Kass alias Mick Moon – J.T) kuulub ka KKPalmy (Kaspar Kolk – J.T). Ühte grupina on meid natukene lihtsam suurematele ettevõtetele välja käia, et me küll toimime koos, aga oleme ka eraldi väga head artistid. See idee seisneb lõpuks selles, et kui meil kõigil on veidi suurem kuulajaskond ehk rohkem nii-öelda käivet, siis me saaksime ehitada omaenda plaadifirma. Saaksime sellega näidata teistele noortele ja iseseisvatele artistidele, et kõike on väga hästi võimalik ka ise teha. Samas tahame pakkuda ka platvormi meile sarnanevatele artistidele. Tegemist on mitme aasta peale ehitatud plaaniga, millel võiks hästi minna.

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

readily perceived by the eye or the understanding #Manifestus

A post shared by Manifestus (@manifestusent) on

Kui palju oled sa endale aru andnud, et suurema publiku ees on ka suurem vastutus?

Mind on mu pere juba lapsest saati õpetanud olema ettevaatlik ajakirjaniga. Olen seda kõike harjutanud esimesest päevast saati, et ma suhtleks inimestega normaalselt. Vastutus on väga suur. Sa pead hoidma teatud imidžit ja jälgima enda hoiakut, et sa kedagi solvaks. Tuleb olla viisakas – mitte lihtsalt enda kasuks, vaid sellepärast ka, et on tore olla tore inimene teiste inimeste vastu. Viimane asi, mida keegi üldse tahab, on see, et meedia räägiks nende kohta mingit jura. Alati peab ettevaatlik olema.

Kas tunned artistina vajadust kõnetada ka muid teemasid peale enda loomingu?

Olen selle peale palju mõelnud viimasel ajal – eriti just Instagrami stroydes näiteks mingitest maailma probleemidest rääkimisest. arvan, et see ei ole otseselt vajalik, kui sul just ei ole väga suur platvorm. Ma kunagi tegin hästi palju seda, mul on väga palju arvamusi ja ma kunagi täiega palju tegin seda, et panin storydesse pikad tekstid sellest, mida ma arvan ja vahet polnud, mis teemadel – oli selleks siis seksism, rassism või midagi muud. Paratamatus on aga see, et ma arvan, et mul on õigus ja kindlasti on väga palju inimesi, kes nõustuvad minuga, aga kindlasti tuleb ka neid inimesi, kes ei nõustu minuga ja ma ei viitsi lihtsalt mingisugust Instagrami sõnasõda tekitada. Olen seda Twitteris ka viimasel ajal väga palju näinud, et mõned avaliku elu tegelased postivad enda arvamust ja see maksab neile valusalt kätte. Olen aru saanud, et sel puudub mõte. Jaga oma arvamusi pere ja sõpradega, aga kui sel puudub tõeline vajadus, siis seda pole vaja teha.

Sa kommenteerisid hiljuti Twitteris OnlyFansi kontode puhangust tekkinud draamat – miks kiputakse nii kiirelt teiste inimeste kehade kohta sõna võtma?

Rääkisime sellest, kui esinesime Hollandis. Käisime punaste laternate tänaval ja mõtlesime, et miks prostitutsioon nii tabu tundub, kui see on tegelikult täpselt samamoodi üks amet. Ma arvan, et see ongi lihtsalt sellepärast, et inimesed teevad nilbusi privaatselt ja see on nende jaoks kõige haavatavam tegevus, sest sa oled sa täiesti paljas ja sa võid lihtsasti haiget saada. Ilmselt, kui on mingi inimene, kes seda avalikult teeb ja kes oma seksuaalsust avalikult väljendab – mitte ainult naised, vaid ka mehed – siis lihtsalt inimene ei taha nõustuda sellega, sest ta ei taha, et inimesed teaksid, et ta on päriselt nilbe. Tõde on see, et me kõik oleme täpselt samasugused, me oleme kõik inimesed, me oleme kõik loomad. See inimene, kes postitas OnlyFansi kohta, oleks pidanud nägema ette seda, et selline arutelu tekib. Inimestel on erinevad arvamused ja mina arvan, et see on täiesti okei. Kui sa suudad kodus pimedas toas vaadata naisi pornosaitidel, siis miks ei tohi sinu naaber seda teha?

Mis sind ajendaks sellise veebisaidiga liituma?

(Puhkeb naerma) Mul on liiga palju tätoveeringuid. Mind tuntaks ära. Mul on lihtsalt liiga palju kaotada – just seetõttu, et liiga paljud ei nõustu sellega. Pole mõtet minna seda rada, et lihtsalt iseendale viha kaela tuua. Nagu ma ütlesin, siis see on lihtsalt ebavajalik.

Sinu puhul on enesekindlus hästi suur teema, aga millistel hetkel sa tunned end kõige ebakindlamana?

Selle karantiini ajal praegu, sest me olemegi lihtsalt 24/7 kodus ja sööme. Mul ei ole vaja mingit meiki endale teha, mul ei ole vaja ennast üles lüüa ja ma lihtsalt olengi dressipükstes kodus. Avastasin, et ma tunnen ennast väga hästi, kui ma saan ennast üles lüüa, kui ma saan mängida mingite erinevate kostüümidega, suhelda inimestega ja esineda – see on see, mis mulle enesekindlust toob. Samas kindlasti igal naisel on selliseid hetki. Arvan, et Beyonce tunneb ka ennast vahel ülikehvasti ja see on täiesti okei, sest et me oleme inimesed ja me polegi perfektsed. Vaadates Instagrami tundub kõik nii perfektne, aga reaalsus on täiesti teine.

Nii et see karantiin hakkab veidi vaimsele tervisele ka?

Mingil moel kindlasti. Aga usun, et ei lase sellel nii kaugele minna. Õnneks mul on väga hea suhe nii oma pere kui ka elukaaslasega. See on jälle see minu enda isiklik arvamus, aga olen alati mõelnud vaimsete probleemide koha pealt niimoodi, et kui on midagi valesti, siis las ta olla veidi aega ja küll sa sellest üle saad. See on lihtsalt see, kuidas mina asjadega tegelen. See pole soovitus kellelegi, aga küll see aeg üle läheb ja küll ma saan varsti jälle hullu panna. Praegu kasutan seda aega enda kallal töötamiseks, et ilma esinemiste, kostüümide ja meigita oleks ka enesekindel tunne

FOTO: Felix Laasme