Endise Eesti tippujuja karm koroonakogemus: kus on olnud see riigipoolne abi, millest iga päev räägitakse?

Elu24 avaldab Ilmar Ojase sotsiaalmeedia postituse täismahus:

«Tegelikkus COVID-19 läbipõdenud inimese silmade läbi!

Kuna olen koos abikaasaga koroona läbi põdenud, siis soovin Teiega jagada, mis tegelikult toimub või toimus.

Ei taha seda enda teada hoida. Paljut mida telekas ja raadios räägitakse on pehmelt öeldes täielik jama! Iga päevaga tundub aina rohkem, et see on järgmiste valimiste eelne propaganda. Meie tegime, meie otsustasime ja varsti tuleb, et meie päästsime Eesti.

11. märtsi infomeedias tuli välja uudis, et Mullifestivalil osalenud inimesel oli COVID-19 test positiivne. Koju jõudes selgus, et minu abikaasa viibis sama isikuga ühisel üritusel. Ja kuna abikaasal oli 3 päeva hiljem peale üritust ilmnenud mõned sümptomid nagu köha, kurguvalu, palavik, siis otsustasin, et jään ise ka koju ja järgmine päev tööle igaks juhuks ei lähe. Meiega koos olid veel kodus 2 lapselast. Parem enne selgusele jõuda, kas meil on koroona või mitte.

12. märtsi hommikul kella kaheksa paiku helistas abikaasa 112 ja rääkis meie loo ära. Saime vastuseks, et tullakse meie juurde esimesel võimalusel proove võtma. Jäime ootama huviga millal kiirabibrigaad meie juurde jõuab. See hetk ei saanud veel täpselt aru, kui karmiks kõik võib minna.

Päeva jooksul hakkas välja kooruma karm tõsiasi, et ka mina olin osalenud üritusel kus olid selleks hetkeks tulnud testidele positiivsed vastused.

Õhtul, peale kella 19.00 helistas abikaasa uuesti 112 ja uuris, kui kaugel see brigaad nüüd on. Selle peale tuli haukuv vastus 112 numbrilt: «Kas te arvate, et 5 minutiga tullakse teie juurde? Istuge kodus ja oodake».

Mina küll ei ole matemaatika teaduste professor aga tundus, et on natukene rohkem aega mööda läinud kui 5 minutit.

Tegelikult see hetk juba teadsin, et kella 18 paiku võeti proovid minu tuttavate käest ja seal oli brigaad öelnud, et see on nende viimane väljasõit neljapäeval. 112s oleks pidanud tulema aus vastus, et kahjuks täna enam proove ei võeta ja tuleb oodata järgmist päeva, mitte ärritunult vastama inimesele kes vajab infot ja abi!

No mis siis ikka. Jäime ootama järgmist päeva ja vaatasime telekat. Küll seal pasundasid terviseameti esindajad, kuidas nad uurivad ja puurivad, kes kõik on kokku puutunud positiivsed testid andud inimestega. Kõigiga võetakse ühendust, konsulteerivad kõiki.

Etteruttavalt ütlen, et kogu selle aja jooksul pole minu abikaasale keegi kordagi helistatud ja minuga võeti üks kord ühendust peale seda, kui mul oli juba mitu päeva teada, et minu test oli positiivne.

Läheme siit nüüd siis edasi. Reedel, 13.märtsi hommikul helistasin juba ise 112 ja uurisin, millal võiks brigaad meie juurde jõuda? See kord oli suhtlus väga meeldiv ja oli tunda, et inimene kes oli teisel pool telefonitoru tunneb ikkagi kaasa meie olukorrale.

No ja siis peale kell ühest jõudis meie juurde PERHi laboratooriumi esindaja! Kogu protsess läks sujuvalt ja inimene kes võttis testid oli meeldiv.

Siinkohal võin ainult kiita teda. Tema on üks vähestest, keda saan kiita tema tehtud töö eest ja kellega kokku puutusime meie COVID-19 teekonna ajal. Testid tehtud, nüüd oli aeg siis oodata vastuseid.

Kuna testid võeti reedel, siis ega väga ei lootnud vastuseid enne esmaspäeva. Aga imesid juhtub. PERHi laboratooriumi esindaja helistas meile juba laupäeval.

Meie abikaasaga oleme mõlemad COVID-19 positiivsed ja lapsed negatiivsed. Mingil määral oli see kergendus, sest laste testinäidud olid negatiivsed.

Selle telefoni vestluse lõpuks ütles laboratooriumi esindaja, et esmaspäeval peab terviseamet meiega ühendust võtma ja annab meile teada, kuidas ja mida peame nüüd edasi tegema.

Aga kas terviseamet võttis meiega ühendust?

Sellest juba kirjutasin enne. See hetk saime aru, et see mida kuuled raadiost ja näed telekast ei vasta üldse reaalsusele. Minul õnneks oli kogu see koroona kerge jalutuskäik ja ei olnud nende kontakte ja abi väga vaja. Paar päeva väikest palavikku 37,5 ja nädalakene maitse- ja lõhnameelte kadumist ja tehtud.

Kogu see jama ajab pehmelt öeldes «s**a keema».

Samas abikaasal läks haigus koroonaga väga keeruliseks, sest temal kerkis palavik kuni 39,9 peale ja paratsetamool tõmbas palaviku ainult mõneks tunniks alla.

Esmaspäeval, 16.märtsil proovisime helistada 1220. Kahjuks ei õnnestunud see päev neid kätte saada. Mis meil üle jäi kui kasutada rahvameditsiini tarkusi ja loota oma teadmiste peale. Ja meie õnneks on meil head sõbrad, kes olid iga hetk olemas abi ja nõuga! Viinasokid, erinevad teed ja paratsetamool.

Lootsime, et palavik alaneb ja haiguse kulg läheb sama teed, nagu oli minul. Võta näpust. Olukord läks aina hullemaks.

Kolmapäevaks, 18.märtsil enam ei suutnud seda jama kannatada. Helistasin 112 ja kutsusin kiirabi välja. Kõik sümptomid näitasid, et olukord läheb kiiresti jamaks.

Kiirabi jõudis väga kiiresti kohale. Brigaad oli väga meeldiv ja professionaalne. Kiired esmased testid ja viidi abikaasa haiglasse ära. Andis lootust, et edasi temaga tegelevad sama meeldivad arstid ja medõed nagu kiirabi brigaad ja PERHI laboratoorium esindaja ja saab parima ravi osaliseks.

Kahjuks meie lootused purunesid juba haiglasse jõudes ja aina hullemaks hakkas minema. Kuna kiirabi kodus pani tilgutiga abikaasale paratsetamooli, siis selle ajaga, kui ta haiglasse jõudis, oli palavik 39,5 pealt langenud 37,5 peale.

Haiglas üks esimesi küsimusi oli «miks te siia tulite, teil ju palaviku väga ei olegi?». Selline suhtumine tekitab küll väga usaldusväärsust. Õnneks sellest kadalipust sai läbi ja viidi palatisse.

Mingi hetk pandi jooksma ka ravimid, et olukord kontrolli alla saada. Haiglasse viidi abikaasa enne kella kolme ja selle tõttu toidukaardile ei olnud minu abikaasat pandud.

See päev enam süüa ei saanud. Mis mõttes? Seepi ja WC paberit toas ei olnud. Vahva! Sellega on veel eraldi lugu ja pidime ise saatma seebi ja paberi sinna. Neli päeva ei toodud haigla poolt neid asju palatisse.

Lisaks sama maskiga, millega kiirabi abikaasa haiglasse viidi, pidi ta kasutama ka haiglas ja samaga saadeti ka haiglast välja koju. Kaks nädalat sama mask, haiglast uut ei antud!!!

Läheme edasi. Kuna abikaasa koroonapositiivne, siis anti kraadiklaas ja öeldi, et ennast tuleb ise pidevalt kraadida. Kui palavik tõuseb, siis andku teada. Kõik arusaadav.

Kaitsevarustusest oli ju see hetk puudus igal pool. Palavik tõuseb, abikaasa annab teada, aga keda ei ole, siis ei ole abi. Vahest võttis nende tulemine kuni 1 tund aega. Fantastiliselt kiire reageerimine!

Okei, nädalavahetus peale tulemas. Diagnoosiks äge mõlemapoolne kopsupõletik! (ei tea ma neid meditsiinilisi termineid) Arvasime, et kuna kriisiolukord, siis ka nädalavahetusel jälgitakse patsiente. Selgus, et nii see päris ei ole.

Reageerimisaeg ei muutunud, olukord läks ainult hullemaks, hääl telefonitorus aina nõrgenes ja meie meel läks aina mustemaks. Tekkis küsimus, et mis toimub?

Palavik ei taandu, enesetunne läheb aina hullemaks. Saatsime haiglasse vett, seepi, WC-paberit. Vesi ei jõudnud kohale. Kõiketeadja sanitar ütles, et kui talle sobib kraanivett juua siis joogu seda ka teised, kaasa arvatud minu abikaasa.

Mingi hetk juba hakkas tunduma, et sanitarid ja õed ongi haigla A ja O. Nende käitumine oli ebaprofessionaalne, oli hetk kus medõde isegi lõi vastu käsi minu abikaasat, kuna midagi ei sobinud talle.

Abikaasal sai karantiiniaeg läbi, aga palatisse tuuakse kõrvale teine patsient, kellel testiti tulemuseks COVID-19 positiivne. Mis nüüd siis toimub?

Saabus esmaspäeva hommik. Haiglas tehti uued vereproovid, uued kopsupildid ja järgmine hetk saan teada, et abikaasa intensiivis. Hapnikumask küljes.

Selgus, et põletikunäitajad olid kerkinud 280 peale, hapniku tase veres alla 70, kopsupõletik muutus bakteriaalseks. Oleks reede tehtud vereproovid, siis oleks ju teada saadud kas määratud ravi on tõhus või mitte.

Pandi uued antibiootikumid peale ja jäime ootama kuidas see ravi mõjub. Endal oli küll väga abitu tunne see hetk. Ise kodust välja ei saa ja isegi, kui oleks saanud siis ei oleks abikaasa juurde pääsenud.

Õnneks uus ravi hakkas tasapisi mõjuma positiivselt! Palavik hakkas taanduma, hingamine läks kergemaks. Intensiivist viid tavapalatisse tagasi. Ja siis uus üllatus.

Abikaasal sai karantiiniaeg läbi, aga palatisse tuuakse kõrvale teine patsient, kellel testiti tulemuseks COVID-19 positiivne. Mis nüüd siis toimub?

Abikaasa helistas arstile ja uuris, miks küll nii tehti. Vastuseks sai, et ei ole hullu, tema enam ei nakatu. Huvitav küll. Kusagil maailmas ei ole veel kinnitatud uuringuid, et inimene muutub immuunseks koroona suhtes, aga meil juba on kindlalt teada!

Praeguseks käin mina juba tööl ja olen tunnistatud terveks. Abikaasa taastub, aga ka tema pääseb varsti tööle. Seekord pääsesime!

Istume teleka ees ja vaatame uudiseid. Ikka sama laul käib terviseameti poolt. Õnneks sain haigekassa poolt ka haigusrahad kätte. Hilinemisega!

Väidetavalt oli selle jaoks vaja, et rahad maksta, lisaeelarve kinnitamist. Aga investeerime maksumaksja raha 30 miljonit Nordicasse, kes Eestist enam ei lenda, 10 miljonit Eesti Raudteesse. Maksumaksja raha nagu muda, et tühja auku investeerida! Aga mitte maksumaksjatesse.

Kogu see jama ajab pehmelt öeldes «s**a keema». Kus on olnud see riigipoolne abi, millest iga päev räägitakse? Meie abikaasaga küll seda kuidagi tundnud ei ole. Kui riigil raske siis inimene kannatagu ja oodaku, aga kui maksumaksjal raske, siis see on meie probleem. Tähtis, et maksud ja kohustused oleks õigeks ajaks täidetud või muidu...

Siinkohal tahame väga tänada neid inimesi, kes tegelikult olid meile sellel raskel hetkel abiks ja toeks! Meie Lähedased ja Sõbrad, kes on väärt, et neid nimetada suure algustähega ja on tõesti seda tunnustust väärt! Aitäh!!!»