PULSS ⟩ 850 aastat tagasi sündis kuningas, kes rajas Tallinna

Läinud laupäeval, 9. mail tähistas mõni Euroopa päeva, mõni Suure Isamaasõja võidupäeva, mõni mõlemat ja oli neid kes ei tähistanud kumbagi. Kuid 9. mail oli põhjust pidada veel üht tähtpäeva: laupäeval oleks saanud Tallinna linna rajaja – Taani kuningas Valdemar II – 850-aastaseks. Aga ka nüüd, juba sel reedel, 15. mail tähistatava Tallinna päevaga seoses on põhjust seda taas meenutada.

Muidugi on mees ammu manalamaile lahkunud, kuigi 1170. aastal sündinud Valdemar Valdemari poeg elas oma aja kohta pika elu – ta suri 1241. aasta märtsis 71. eluaastal. Kuningas oli ta ligi 40 aastat. Tema isa Valdemari on nimetatud Suureks, poeg Valdemar II-t on kutsutud hiljem aga Võitjaks (taani keeles seijr).

See Valdemar II suur võit tuli Revali all 1219. aasta suvel 15. juunil (pole teada, et seda kuupäeva oleks enne 16. sajandit välja pakutud) Lyndanise lahingus peetud heitluses eestlastega.

Valdemar II ja taanlaste rahvuslipu Dannebrogi auks tähistatakse Taanis 15. juunit Valdemari päevana. Lahingu tähtsust taanlaste ajaloomälus peegeldab fakt, et Taani   parlamendihoone, Christiansborgi lossi kuningliku vastuvõtusaali laemaal kujutab just nimelt selle lahingu stseeni.

“Ehitasin Revali ja mitu muud linna...”

Nii ta ütleb. Paneme tähele, et Revali ehk Tallinna ehitamise saavutus on kuninga teenetelehel olevas lauses esimesena ja ainukesena linnanimena nimetatud. Seinavaibal kujutatud Valdemari suhu seatud sõnad pärinevad portree juurde lisatud kirjetahvlilt. Gobelääne oli aga terve kollektsioon ja need kuulusid kuningas Frederik II-le (1534–1588, kuningas aastast 1559) ja nende autor on Hans Knieper.

Suuremõõtmelistel vaipadel on kujutatud Taani valitsejaid, kes loetlevad oma valitsusperioodi tähtsündmusi. Praegu asuvad gobeläänid Taani rahvusmuuseumis (Nationalmuseet) Kopenhaagenis.

Oma silmaga saab Valdemar II, aga ka mõne teise Taani kuninga seinavaiba koopiaid näha Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi suurtükitorni keldrikorrusel. Kuningas Valdemar II vaibale kantud täisteksti tõlge kõlab nõnda:

„Valdemar II Valdemari poeg.

Imperaator andis mulle maa,

mis kuni Elbe kallasteni oli minu käes.

Ka slaavlaste maal sain ma kuningaks,

siis suundusin Kuramaa ja Liivimaa poole.

Sain suure võidu ja kuulutasin neile jumalasõna,

ehitasin Revali (Tallinna) ja mitu muud linna.

Sattusin konflikti Schwerini krahv Henrikuga,

nooruk sai minust võitu.

Maksin hiigellunaraha, kuid võitlesin kättemaksuks,

kaotasin lahinguväljal silma.

Siis jagasin seadust ja õiglust,

vägevad langevad tihti viletsa vastase läbi.“

Kuninglik puudutus

Oot-oot, mõtleb ehk mõni lugeja... Valdemar ja Tallinna linna rajaja?  Kui linna asutaja on teada, siis miks temast siiski nii vähe räägitakse ja teatakse?

Tuleb tunnistada, et pole õnnestunud veel piisavalt valjult välja hüüda, kivisse raiuda ega isegi kooliõpikute lehekülgedele kirjutada, et Tallinna linna asutas Valdemar II 1219. aasta suvel.  

Meil pole Valdemar II-le kui rajajale püstitatud mingeid mälestusmärke. Võib ju ka öelda, et eks monumendina saa võtta ju linna ennast. Samuti seisab Taani kuninga aia müüririnnatiselt alla-üles kulgevate treppide juures sepp Heinz Mülleri metallitöö „Vana kuningas[EP1] “ 1960ndatest. Kuigi kirja juures pole, võib arvata, et seegi peaks kujutama Valdemar II-t.

Aga miks peaksime üldse tahtma Tallinna asutajaks Valdemari, võõrast vallutajat? Ütlematagi on selge, et iga linn võtaks oma asutajaks uhke ja vägeva kuninga, kui saaks. See kergitaks linna profiili kõrgustesse ja kannaks ta hoopis laiemalt ilmakaardile. Millised võimalused turisminduses! Aga iga linn ei saa. Lätlastel asutas Riia linna üksnes piiskop! Meie aga saame omale kuninga linn asutajaks juba ajaloolisest seisukohast täie õigusega ega pea end ehtima võõraste sulgedega.

Mõni arvab, et Valdemar rikkus eestlaste ilusa elu ja ideaalse idülli ära. Praegu võib öelda, et eestlased on siin oma keele ja meele, linna, maa ja riigiga. Paljud rahvad lähemalt-kaugemalt on kadunud. Kus on näiteks preislased ja vendid ning kus nende riik?

Ajaloo iroonia - just noor vendi vürst Wentslaus ja tema lääneslaavi üksus oli kroonika järgi see, kelle sekkumine otsustas Lyndanise lahingu võidu ristisõdijate kasuks.

Tallinn 800

Läinud aastal tähistasime suhteliselt suurejooneliselt 800 aasta möödumist Tallinna (Revali) esmamainimisest, Lyndanise lahingust kohalike ja ristisõdijate vahel ning isegi Dannebrogi legendist, mis selle heitluse keskel justkui otsustavalt asjade käiku mõjutas.

Tallinna Linnamuuseumis avati ning on veel praegugi üleval kaks näitust teema kohta. „Linnusest linnaks“ Linnamuuseumi peamajas ( Vene 17) ja näitus „Eesti ja Dannebrog“ Kiek in de Kökis. Kohal käis ka Taani kuninganna Margarete isiklikult ja avas mõned mälestustahvlid. Peeti paar teaduslikku seminari ja vanalinnapäevad kandsid nime Tallinn 800. Aga Valdemari kui linna asutaja väljatoomine ei ole veel laiema avalikkuseni jõudnud.

Al-Idrisi ja anno 1154

Kuid jah, paljud teavad ja mäletavad meie aastakümnete pikkust traditsiooni pidada Tallinna sünniaastana numbrit 1154.  Praegugi veel ujutavad-uputavad suveniiripoodide lette ja laiutavad vaateakendel nn Tallinna meened „anno 1154“.  

Oleme näinud isegi üht sellist suveniirkruusi, kus Nevski katedraali pildi all leiab kirja „Tallinn 1154“. Nõukogude ajal toetust leidnud linna esmamainimise aastaarv – ikkagi enne „halbu“ sakslasi ja skandinaavlastest vallutajaid-ristisõdalasi –  pärineb Sitsiilia kuninga teenistuses olnud araabia geograaf al-Idrisi maailmakaardilt.

Info, mille kohaselt kaardil nimetatud Qlwry meie Kolõvan/Kalevalinna (või siis hoopis Kallavere) tähistaks, peaks juba ammu tõestamatuna kõrvale jätma. Suveniire aastaarvuga Tallinn/Reval 1219 või Valdemar II kujutisi aga ei näe kuskil. Muinasaja muinasjutud ja legendid võivad ju igatipidi meenetel olla, aga linna ajalooline algus võiks olla ka esindatud.

Rivaalid? Riia ja Reval

Valdemar tahtis tõenäoliselt siin „teha Riiat“. Ei läinud nii libedalt.  Lätlastel on Riiaga asi üsna ühemõtteliselt selge: preester Läti Henrik kirjutas sellest oma Liivimaa kroonikas.

Linna rajas piiskop Albert 1201. aastal ja asi ants. Lätlastel pole mingit probleemi ega häbi asja tunnistada ega tunnustada. Häbi selles mõttes, et vallutaja ja välismaalane asutas. Teadagi, Henrik sisuliselt oligi Alberti (ja muidugi Kõigevägevama Jumala) tegude ülestähendaja ning õigustaja-apologeet.

Taanlaste ettevõtmised Liivimaal on Henrikul aga ilmselgelt jäänud väga suures osas sihikindlalt kõrvale. Henrik kirjutas oma kroonika valmis ajal, mil sakslased olid sisuliselt kogu Liivimaa, sealhulgas taanlaste kindluse siin Tallinna alal (mille hõivasid mõõgavennad!) oma kontrolli alla võtnud. Eestimaa, Taani linna, Tallinna, Revali, nagu näitas aeg, ajutiselt!

Siia saagu linn!

Meil pole, nagu lätlastel Riiaga, kroonikast ette näidata Valdemarilt kaheksa sajandi tagusest ajast üles tähendatud lauset „Siia saagu linn!“.  Aga nii nagu kirjapandu ei pea alati tähendama tõde, võivad sõnadest tähenduslikumad olla teod. Suuga võib teha suure linna, aga käega mitte kärbsepesagi, eks ole. Mida teame Valdemari tegudest, mis kirja pandud ja mis lihtsalt loogiliselt järeldatavad?

Kõigepealt tuli kuningas praeguse Tallinna alale mitte juhuslikult, vaid strateegilise sihiga: pikkade aastate ettevalmistuste ja katsete järel. 1219. aasta suvel jõudis siia enneolematu suurusega laevastik suure väega. Teame, et kuningat ootas kristianiseerimis- ja maa-ala kontrollikehtestamise sihil appi ka piiskop Albert. Õnnistus võtta Liivimaa enda alla oli ka paavstilt endalt.

Superseltskond tegutsemas

Kuninga kõrval saabus samuti enneolematult esinduslik kõrgseltskond alates Lundi peapiiskop Anders Sunesenist, kes oli tõenäoliselt siinsete ristisõdade üks peastrateege ja oma aja haritumaid mehi Euroopas, kuni heade sidemetega paavstini välja. Sunesen oli ilmselt ka Vormsi koloniseerija! 

Saabujatest võib nimetada veel Roskilde peapiiskoppi ja kuninga kantslerit Petrus Jacobit (Peder Jacobsen), Schleswigi piiskop Nicolausi ning Eestimaa piiskoppi, teenekat ristiusustajat ja siinsete olude ning ehk ka keelte tundjat Theodericht. Samuti vendi vürst Wenclausi jt.  

Ei ole kahtlust, et linnuse ehitamise kõrval tuli selle elusuutlikkuse tagamiseks luua vajalik ressurss ja taristu ehk linn. Kindlasti õnnistasid preestrid sisse kiriku jms. Praegusel Toompeal vermiti ka esimesed mündid.

Läbi raskuste...Tallinna poole

Muidugi, nagu Rooma ei valminud päevaga, ei saanud ka Revali linn ju niisama sõrmenipsust kerkida. Revaliga läks ikka aastaid, enne kui linna ilme, mõõt ja õigused kätte saadi. Saatus tahtis, et Valdemari linnarajamise projekt tõesti ei kulgeks üldse nii libedalt kui läks lõuna pool Riia linnaga.

1223. aasta 6. juunil vangistas Valdemar II jahiretkel Lyø saarel tema enese vasall, Schwerini krahv Henrik. Kuningal õnnestus vabaneda alles kahe aasta pärast, hiiglasliku lunaraha, 45 000 hõbemarga eest ning tingimusel, et ta tagastab kõik oma Põhja-Saksamaal vallutatud alad. 1227. aastal tegi Valdemar II katset kaotatud alad tagasi võtta, kuid sai võitluses saksa vürstidega Bornhövedi lahingus lüüa ning jäi Saksa aladest lõplikult ilma ja kaotas ka oma silma.

Kasutades taanlaste ajutist nõrkust, alustasid pealetungi Riia piiskop koos mõõgavendade orduga ning 1227. aastaks jäi Valdemar II ilma ka oma Eestimaa valdustest. 1238. aastal sõlmitud Stensby rahulepinguga  sai Valdemar Eestimaa tagasi – paavsti käsul, õnnistusel ja juhatusel. Abiks oli ka mõõgavendade häving 1236. aasta Saule lahingus. Nii nägi Valdemar veel oma eluajal pea 20 aastat tagasi hõivatud kauge maa-ala ja Revali kantsi ning linna tagasijõudmist.

Seinafresko Valdemari II kujutisega St. Bendtsi kirikust Ringstedis, Taanimaal, kuhu on maetud Valdemar II ja teisigi Taani kuningaid (WikiCommons)

Aga muinas-Tallinn?

Loomulikult on Tallinna ala asustusel kaugem eellugu, esimesed märgid elutegevusest siinmail pärinevad juba ajast 3000 aastat eKr.

Praeguse teadmise alusel ei olnud aga Tallinna tuumikalal enne Valdemari tõenäoliselt püsiastustust ehk isegi mitte aolinna – ei kaubandus-käsitööndusliku või poliitilise võimukeskusena võetavat pidevalt toimivat tihedama elanikkonnaga linnaeelse asustustega küla. Tõenäoliselt oli tegemist peamiselt hooajalise, hiliskevadest sügiseni sadamat ja kaubandustegevust teenindava elanikkonnaga.  

Jah, on ka välja käidud idee arengudünaamikast Pirita jõe ääres asunud Iru linnusasulast ülekandena Lyndanise linnuse ja sealt juba Tallinna linnani. Paraku on mõtte üks nõrk lüli selles arenguketis pea sajandivanune paus asustuses – Iru linnus jäeti maha juba 11. sajandil.

Läti Henrik kirjutab Lyndanise linnusest. Kirjeldusest järeldub, et Valdemari väe maabumise järel juunikuus tundus see olevat tühi, võib-olla hüljatud?  Nii kauge mineviku vaatlemisel peame pidevalt nentima, et alati ei saa vettpidavaid vastuseid.

Sünniaasta ja sünnipäev

Keskaegse linna ja tänase euroopaliku pealinna Tallinna sünniaastaks võime pidada siiski   aastat 1219. Kuid mis kuupäev võiks saada linna sünnipäevaks? Võime kokku leppida näiteks 15. juuni, mis taanlastel Valdemari päev, mil saatuse või Jumala tahtel jäid võitluses Lyndanise all peale ristisõdijad ja kuningas Valdemar II juhtimisel asuti hoogsalt kantsi ehitamist jätkama.

Vägagi võimalik, et Valdemar II andis all-linnale oma linnaõiguse juba oma eluajal. Seda me ei tea. Kindlalt teame, et  linnaõiguse, Lüübeki õiguse kinnitas aga juba Valdemari poeg Erik IV.  Siiski, just Lüübeki õiguse saamisega seotud kuupäev, 15. mai on nüüd juba 18 aastat olnud Tallinna päev. Nii ka sel nädalal.

Alates 19. maist on külastajad taas oodatud Tallinna Linnamuuseumi peamajja vaatama näitust „Linnusest linnaks. Taanilinna sünd 800 aastat tagasi“ ning Kiek in de Köki kindlustustemuuseumisse, kus kuni sügiseni saab veel vaadata näitust „Dannebrog ja Eesti 1219–2019“.

Autor on ajakirjanik (ajakiri Pulss) ja ajaloolane Tallinna Linnamuuseumis. Artikkel pole akadeemiline kirjutis, vaid populaarses vormis esitatud ülevaade publitseeritud allikatest.

Valik lisalugemist eesti keeles:

"Taanlaste ristisõda Eestis", autorid Marika Mägi, Carsten Selch Jensen, Kersti Markus, Janus Møller Jensen

“Rafala” - Idateest ja Tallinna algusest”, autor Marika Mägi

“Taani ristisõjad– sõda ja misjon Läänemere ääres”, autorid  Ane L. Bysted, Carsten Selch Jensen, Kurt Villads Jensen ja John H. Lind

“Muinas-Tallinna otsimas”, autor Jaan Tamm

„Piiskop ja ristisõda 1206“, autor Jonathan Lindström