Tõsielu «Kärbeste jumala» lugu: kuus poissi olid üle aasta Vaikse ookeani tühjal saarel

Inna-Katrin Hein
Copy
Kaader 1990. aasta filmist «Kärbeste jumal»
Kaader 1990. aasta filmist «Kärbeste jumal» Foto: Rights Managed/Ronald Grant Archive / Mary Evan/Scanpix

Hollandi kirjaniku ja ajaloolase Rutger Bregmani uus teos «Humankind» põhineb tõestisündinud lool, mis meenutab William Goldingi romaani «Kärbeste jumal».

«Kärbeste jumal» on Nobeli kirjandusauhinna saanud inglasest kirjaniku William Goldingi (1911 – 1993) kuulsaim romaan, mis ilmus esmakordselt 1954. See räägib Inglise koolipoistest, kes satuvad lennuõnnetusse ja peavad jääma asustamata saarele, muutudes järk-järgult metslasteks, teatab is.fi.

Inglise kirjanik William Golding 1983
Inglise kirjanik William Golding 1983 Foto: ©1999 Credit:Topham Picturepoint/Scanpix

Rohkem kui kümme aastat pärast «Kärbeste jumala» ilmumist, aastal 1965 läksid Vaikse ookeani Tonga saare internaatkooli kuus poissi seiklema, varastades sadamas olnud paadi.

Nad sattusid tormi ja jõudsid pärast kaheksa päeva kestnud teekonda tühja saare randa. Poisid olid Ata saarel 15 kuud, siis märkas neid saarest mööda sõitnud kalapüügilaeva meeskond.

Kalaaleva kapten Peter Warner andis käsu saare juurde mõneks ajaks ankrusse jääda. Ta vaatas binoklist Ata saart, mis alates 1860. aastatest oli inimtühi, sest orjakauplejad viisid kõik elanikud kaasa.

Kapten üllatus, kui nägi tema arvates tühja saare rannal alles kustunud lõkkeid. Ta üllatus oli veelgi suurem, kui laeva juurde ujus pikkade juustega alasti poss, kes ütles, et ta on Stephen.

«Meid on kuus ja me oleme olnud sellel saarel üle aasta,» teatas poiss kaptenile ja palus nad koju viia.

Kapten Warner võttiski poisid pardale ja viis nad koju Tongale. Poisid rääkisid laeva meeskonnale oma loo.

13 – 16-aastased Stephen, Mano, Sione, Kolo, David ja Luke olid Tonga pealinna Nuku’alofa katoliikliku internaatkooli õpilased. Poisid tahtsid seigelda ja sõita paadiga Tongalt rohkem kui 800 kilomeetri kaugusel asuvale Fidžile.

Nad võtsid kaasa ka toitu ja väikese gaasikeetja ning varastasid kohaliku kaluri paadi.

Poiste sõnul ei arvestanud nad ilmaga ja juba esimesel õhtul sattusid tormi, mis kahjustas purjepaati.

Kaheksa päeva hiljem nägid nad kauguses saart ja üritasid sinna sõita, jõudes saarele öösel.

«Jõudsime saare juurde pimedas, otsustasin randa ujuda,» meenutas praegu 73-aastane Mano ehk Sione Filipe Totau, kes rääkis nende loo kirjanik Rutger Bregmanile.

Rand ei olnud kaugel, kuid kaheksa päeva söömata-joomata olnud poisil võttis nõrkuse tõttu sinna ujumine aega.

Olles randa jõudnud, oli Totau liiga nõrk, et jalgele tõusta. Ta hüüdis kaaslastele, et jõudis saarele. Teised poisid ujusid hiljem samuti saarele.

Saar Vaikses ookeanis. Pilt on illustreeriv
Saar Vaikses ookeanis. Pilt on illustreeriv Foto: shutterstock.com

«Kui tundsime kindlat maad jalge all, olime väga õnnelikud ja tänasime jumalat,» meenutas tongalane.

Poisid hakkasid saarel toitu otsima, nad leidsid merelindude munasid ja püüdsid linde, kelle vere ja liha toorelt sõid.

Kapten Warner kirjutas oma memuaarides «Ocean of Light», kuidas kuus poissi asustamata saarel 15 kuud vastu pidasid.

«Poistel oli väike kogukond, nad oli kogunud toitu, ka oskasid nad joomiseks vihmavett koguda, neil olid magamispaigad ja lõke, kus kogu aeg oli tuli. Samuti algeline jõusaal. Nad tegid kõik ise kaasas olnud noa ja nutikuse abil,» on kapteni raamatus.

Poistel oli öisel ajal rannal märgutuli, see oli alguse ka «Kärbeste jumala» poistel, kuid poiste omavaheliste kisklemiste tõttu see kustus.

Kaader 1990. aasta filmist «Kärbeste jumal»
Kaader 1990. aasta filmist «Kärbeste jumal» Foto: Rights Managed/Ronald Grant Archive / Mary Evan/Scanpix

Tonga poiste vahel ei tekkinud asustamata saarel olemise ajal tülisid, vaid nad tegid koos või kordamööda kõike vajalikku. Kui ka tekkis sõnavahetusi, siis lahendati olukord arutamise teel. Õhtuti mängiti lõkke juures kitarri ja lauldi.

Poistel oli ka raskusi, näiteks oli kuiv periood, mil vihma ei sadanud ja neil ei olnud selle tõttu kuigi palju vett. Üks poistest murdis jalaluu, kuid õnneks jalg paranes.

Kui Tonga poisid lõpuks koju tagasi jõudsid, said nad kuulda, et nende vanemad pidasid neid surnuks ja olid nende mälestuseks matused korraldanud.

Tonga politsei pidas poisid kinni, kuna kalur oli teatanud oma paadi vargusest.

Kapten Warneril õnnestus lõpuks poisid vabastada, müües poiste loo Austraalia telekanalile. Telekanalilt saadud rahaga ostis ta kalurile uue paadi ja politsei lasi poisid vabaks.

«Ata saarel olnud poiste lugu on unustatud, kuid Goldingi «Kärbeste jumalat» loetakse seni kogu maailmas. Need kaks lugu on erinevad. Tõsielus juhtunud loos on sõprust ja lojaalsust ning see näitab, et kokku hoides ja koostööd tehes saab kõik raskused ületatud,» sõnas Hollandi kirjanik Rutger Bregman.

Briti väljaande The Guardiani netiversioonis avaldati lõik Bregmani uuest raamatust «Humankind». Sotsiaalmeedias on sellele teiste seas tähelepanu pööranud Hollywoodi näitleja Russell Crowe, USA senaator Ted Cruz ja Austraalia endine peaminister Malcolm Turnbull.

Praegu Austraalias Brisbane’is elavale Sione Filipe Totaule, kes Tonga poistest esimesena asustamata saarele ujus, tuli ootamatu kuulsus üllatusena.

«Kõik toimus nii kiiresti, ma ei tea, mida öelda. Paljud olid üllatunud, et ma ikka elus olen,» sõnas Totau meediale.

«Kärbeste jumala» järgi on tehtud kaks filmi, esimene 1963 ja teine 1990.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles