Muusikamaailmas tuleb tihti ette nn teise plaadi needust, mille mõned artistid saavad edukalt ületatud, teised aga mitte. Kakskümmend aastat areenil püsinud Tom-Olaf Urb ehk reket paistab aga iga loo ja albumiga aina paremaks minevat. Olgu selleks siis suur vaev või pelgalt õnn, ent tänaseks päevaks on plaate välja antud lausa viis ja tegemist on kohaliku muusikamaastiku ühe edukaima artistiga.

«Eestis on praegu käputäis artiste, kellega sa ilmselt ei tahaks samal päeval muusikat välja anda, sest siis sa jääd natukene kaduma või läheb mõlemal fookus eemale,» lausub reket. «Ma olen ilmselt tänu suurele tööle või õnnele vähemalt enda arust üks nendest – kui ei ole, siis ma vabandan. Kuna me kõik saame omavahel läbi ja suhtleme ka ning teame, mis teiste inimeste plaanid on, siis ehk on see kõik puhtalt planeerimise küsimus. Aga me kõik olemegi iseendaks jäänud ja ma arvan, et iseseisvaks sa lihtsalt pead jääma. Vastasel juhul nagu, mis see point on? Sa loomulikult võid kõigega kursis olla ja kõike kuulata ka, aga üldiselt on see ikkagi teiste muusika. Ma isegi ei tea välismaa muusikast väga midagi. Sa saad aru, et Drake on muusikaajaloo kõige populaarsem artist üldse ja ma ikka üritan kuulata, mis ta teeb, sest see on väga oluline – vahet pole, kas sulle meeldib või ei meeldi. Kui see on nii suur staar, siis ikka tahad teada, et mis tema maailmas toimub ja kust need numbrid siis tulevad ning mida see maailm kuulab.»

Liigub teises suunas       

Mees nendib, et ta ei ole räpimaailmas toimuvaga enam nii kursis kui vanasti: «Yasmynil ja Kapal on raadiosaade, mida ma hiljuti autoga sõites kuulasin. Kuulasin kahekümne minuti jooksul umbes kaheksa lugu ära Eesti räppi ja ma ei teadnud neist ühtegi. Ma ei pretendeerigi sellele, sest ma ei suuda enam kõigega kursis olla lihtsalt. Ja ma arvan, et mis on juhtunud, on see, et see saund on läinud kuidagi vahetumaks. Mingisugusel tasemel me mõtleme ja produtseerimine üle ning tahame teha mingeid pompöössemaid käike ja põnevamat sõnamängu. Aga need noored on tulevik ja nemad ütlevad asju nii nagu ta on – filtreerimata – ja minu arust see eriti äge. Kuhu see aga kõik liigub? Ilmselt mitte sinna, kuhu mina lähen. Mina olen teises kohas praegu.»

Eesti nimekaimad räpparid on viimastel aastatel hakanud oma teadmisi edasi andma uue kooli tegijatele – Genka protežeeks on olnud SIP€LGA 14, Critikal tegeleb Clicheriku & Mäxiga ja 5MIINUST võttis hiljuti oma tiiva alla marp$i. Kuigi reketile n-ö mantlipärijat pole veel tekkinud, on ta nii mõnelegi praeguseks üliedukale noorele artistile ulatanud abikäe. «Eks ma olen natukene aidanud siin noori artiste vastavalt oma võimalustele, oskustele ja teadmistele. Ma andsin nublu esimesed laulud välja ja lindistasin Manna albumi oma väikeste kätekestega – need on sellised märkimisväärsemad nimed. Ma ei oota kunagi sellest midagi tagasi saada, sest on lihtsalt nii äge vaadata artiste kasvamas nii hoomamatult suureks,» seletab ta.

Märtsis andis reket koos 5MIINUSEGA kaks kontserti Austraalias ja reis maakera kuklapoolele osutus viljakaks nii mitmelgi põhjusel. Mööda maailma ringi lennates kirjutas reket valmis äsja ilmunud duubelsingli «Kahesus» lüürika ja töösse läks ka ühine reisilugu 5MIINUSEGA. «See demo, mida me pole veel ilusaks lindistanud, tuleb ilmselt sügise paiku välja,» kergitab reket juba ühelt oma järgmiselt loolt saladuskatet. «Aga meil on Estoni Kohvri ja boipepperoniga selline poistebänd ka, mis on väga tore projekt. Meil on tegelikult iga nädal stuudioaeg, kus me käime nokitsemas. Võib-olla pean ma oma pseudonüümi ära vahetama, et saaks veidi vabamalt neid sõnu kirjutada, aga igatahes tore on, kui keegi draivib veel ja ei pea lihtsalt enda ning ainult iseenda graafikuga arvestama. Seal teised ka tahavad ja pushivad, et ise olla paremad ja kirjutada paremini. Eks näis siis, millal need laulud kunagi tulema hakkavad, aga seda projekti on väga tore teha. Endal on põnev, et lõpuks on laual lihtsalt muusika – keegi ei kirjuta enam enda elukogemustest – su elus ei juhtu nii palju, et sa ainult sellest kirjutad laule. Have fun with it
 

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

A post shared by R E K E T (@reket) on


Kauaoodatud koostöö

Nagu reedel ilmunud «Kahesuse» nimigi viitab, moodustavad duubelsingli kaks täiesti eripalgelist pala – «Veel üks» annab edasi reketi veidi süngemat poolt, koostöös Liis Lemsalu ja Avoid Dave'iga (Taavi Paomets – toim.) sündinud «Magad vä?» näol on aga tegemist räpi sugemetega poplauluga. Selle palaga saab reketil ja Liisil täis ka omamoodi ring – aastal 2014 räppis reket Liisist, aasta hiljem lõi räppar kaasa lauljatari muusikavideos ning nüüd on lõpuks valminud ka ühine projekt. «Ma olen seda hetke ausalt öeldes päris kaua oodanud,» tunnistab reket. «Ootasin ära, sest ei taha ju pöörduda kellegi poole mingi pooliku mõttega. Arvasin, et me kirjutasime Taaviga kahe peale väga laheda laulu ja oleks kihvt, kui Liis saaks sellest osa. Pluss veel Taavi on ka juba ammu soovinud Liisiga laulu teha, aga senini polnud seda plaani pandud.»

Avoid Dave ja reket asusid «Magad vä?» kallal tööle juba tänavu veebruaris. «Olime 5MIINUSE poistega Austraalias ja mul tuleb alati lennukis kuidagi väga hea inspiratsioon. Kirjutasingi nii selle kui ka singli B-poole –  mõlemad ühe lennu peal nendest mitmest, mis me seal tegime. Taavi tegi selle tausta ja andis selle nii-öelda mulle reisile kaasa. Mul hakkas vaikselt sulg lippama ja kirjutasin ühe istungiga selle ära,» meenutab muusik. «Pärast stuudios tegi Taavi oma suurepärast produtsenditööd, mina kirjutasin natukene teksti ümber ja tema refrääni. Ja siis saimegi ühise panusena sellise minu meelest väga cool’i uue kooli poplaulu, kui nii võib nimetada üldse muusikat, sest räpp ongi pop ja pop on räpp. Kaasaegne muusika lihtsalt – ma ei tea, mis see žanr on enam. Mõne mõned kindlasti üritavad veel seda defineerida, aga mina seda ei oska öelda. Kui sinu enda väljendit kasutada, siis minu meelest see kruvib ja ma arvan, et see on põhiline.»


«Lugu räägib sellest, et võib-olla enne lahti laskmist natukene kaaluda, kas asjal on veel jumet. Mõte on see, et me tahame midagi ja siis, kui see meil käes on, hakkame me pahatihti midagi muud tahtma,» seletab reket lahti loo sisu. Ka räppar peab end pigem kaalutlevaks kui impulsiivseks inimeseks: «Ma ei ole üldse impulsiivne inimene – mulle ei sobi impulsiivne elu absoluutselt. Kui asjad kipuvad natuke liiga kiiresti minema ja ma ei oska seda kontrollida, siis see teadmatus natukene hirmutab mind. Eks see tule muidugi eaga kaasa. Sa saad aru, mis on su väärtused ja prioriteedid ning kuidas nendeni jõuda – ma arvan, et mingit shortcut'i nagu ei ole väga. Ma olen pigem jah selline analüüsija ja plaanitegija. Kindlalt pikemalt ette, kui lihtsalt, et vaatame, mis saab. Ma ei ütle, et see on sada protsenti iga päev nii aga, aga lõviosa minu iseloomust ja olemusest on kindlasti see, et mul on plaan ja idee, mida ma jälgin.»

Kustunud kontrollifriik

Välja arvatud esimene album «Kajapark», mille Legendaarne aastal 2008 välja andis, on ta alati kõik ülejäänud asjad ise välja andnud, kuid nüüd on muusik enda sõnul jõudnud sellesse arusaama, et tahaks edasi liikuda. «Üksi jõuad kiiresti, koos jõuad kaugele,» nendib värskete lugude puhul Universal Musicuga koostööd alustanud reket. «Ma arvan, et plaadifirma on see, kes on nii paljude asjade eest juba enne hoolitsenud, et ma ei pea enam kõigega tegelema ja ma ei viitsigi. See kontrollifriik minus on kustunud ja ma lasen sellel protsessil lihtsalt kulgeda. Ma tean, et leibel töötab, asjad on aetud, kuupäevad on paigas ja see on kõige olulisem. Varasemalt on see olnud niimoodi, et muusika on mu täiskohaga töö. Ma igat disaini ja asja kontrollin ning kaalun ja mõtlen, aga ühel hetkel sai neid e-maile veidi liiga palju ning ma mõtlesin, et ma annan natukene siis käest ära. Usun, et see partneri valik on õige – eks me näeme siis, kui tulevad tulemused!»

Ta on tänaseks olnud areenil kakskümmend aastat ja üllitanud viist stuudioalbumit. Kui paljud artistid jagavad tihti oma karjääri omamoodi peatükkideks, siis reketil seda kommet pole. «Mul on tuttavad inimesed, kes elavad niimoodi, et «nüüd see etapp sai nüüd läbi ja nüüd ma panen sellele punkti». Muusika on ikkagi olnud kogu aeg osa sellest ja see, kuidas ma seda teen või miks ma seda teen – need põhjused ei ole iseenesest muutunud,» tõdeb ta. «Aga kindlasti tahaks esineda vähem ja suuremalt, et see oleks see unistus ilmselt. See ongi see, mida me teeme ja mille nimel me töötame – et ehitada ja liikuda ülespoole. Siiamaani on pull mõelda, et siin viimased aastad on puhtalt tänu muusikale üldse võimalik olnud eksisteerida minu lihtsa Lasnamäe poisi jaoks üsnagi prominentsel tasemel. See on selline tore privileeg ja ma tahaks, et kestaks veel, et see ei saaks selle viiruse tõttu läbi.»

 

FOTO: Remo Tõnismäe



Seaduse pärast pole mõtet jonnida

Koroonaviiruse tõttu pidi aprilli alguses 35. sünnipäeva tähistanud reket juba mitte ühe, vaid lausa kaks korda edasi lükkama enda kauaoodatud juubelikontserdi. «Hästi kahju. Seda peab teist korda ikka väga raske südamega edasi lükkama, aga elu on selline,» nendib ta. «Kontserti kontserdi pärast pole mõtet korraldada ja internetis ma kontserte andma ei hakka ning pooletoobist üritust ja kogemust ma ei tahaks kellelegi. See on minu jaoks liiga oluline kuupäev ja ma arvan, et seadused on pandud paika ja neid tuleb järgida sellisena nagu nad on. Kui ei saa, siis ei saa ja mis me ikka jonnime. Panime uue kuupäeva ja loodetavasti saame selleks hetkeks juba esitada ka palju uut muusikat. Aga muidugi on südamest kahju.»

«Mulle väga meeldib laval esineda. Arvasin, et olen introvertne inimene, aga tegelikult mulle meeldib lihtsalt olla rahus ja inimesed, kes pakuvad mulle rahu, ma võin ka väga ekstravertne nende ümber olla. Muusika annab mulle võimaluse anda endast paljudele inimestele korraga, nii et ma ei otsi seda väga tähelepanu rohkem – kui nii võib öelda. Esinemine annab sellise tunde, et sa oled justkui midagi saavutanud, kuigi sa lihtsalt taasesitad enda varem kirjutatud loomingut, mis on olnud palju pikem protsess kui ühe kontserdi andmine,» seletab reket. «Nüüd Taaviga koos töötades, tema tegi nii suure töö ära ja näha, kuidas ta seda teeb – mina tavaliselt lähen stuudiosse, räpin ära ja siis keegi hakkab selle kallal tööle. Aga tema jääb ja siis on veel – me olime ikkagi päevi seal stuudios koos ja ta oli ka neid öid seal stuudios edasi üksi. Praegu mõtled, kui suur töö see ikkagi on. Vähemalt see konkreetne lugu, kuid mõned on muidugi teistmoodi. Minu meelest mõlemad on toredad – ei saa ühte ilma teiseta.»

Kes reketiga vähegi kokku puutunud või teda esinemas näinud, on kindlasti tähendanud, et mees on kui vana rahu ise. Muusik ütleb kindlameelselt, et ta ei lähe lihtsalt närvi: «Võib-olla, kui peaks nüüd mingi järgmine kontsert tekkima, siis kindlasti on, sest ma pole iganädalaselt oma repertuaari praktiseerinud. Aga ma arvan, et närv vist on pigem enne muusika välja väljaandmist, kuna sa ei tea, mida inimesed sellest arvavad. Sa annad selle lapsukese käte vahelt välja ja siis ta on seal kuskil eetris ning kõik võivad öelda tahavad – see on selline asi, mis mulle tegelikult ei meeldi. Ja selline mõttetu tähelepanu ka, sest muusika on see, millega ma tahan, et mind teataks või lihtsalt see, et inimesed kuulaks mu muusikat, sest see ongi see, mis teeb mind rahulikuks ja õnnelikuks, kui neile meeldib. Kõigile ei saa aga alati meeldida ja ei pea ka. Keegi ju ei õpeta sellist isetehtud artisti, et kuidas selle kõigega tegeleda. Kui oled ise õppinud kõike tegema, siis on mõned nurgad teravad veel, sest et ei tea päris täpselt, kuidas kõigega hakkama peaks saama. Aga närvi ma küll ei lähe – see on nüüd väga kindel!»