VIDEO ⟩ Hullem kui Hitler? Belgia seisab silmitsi kuningas Léopold II koloniaalpärandiga

Möödunud nädalal ründasid Black Lives Matter meeleavaldajad sadamalinnas Antwerpenis kunagise Belgia kuninga Léopold II kuju, millele oli valatud verd tähistavat punast värvi, teatab iltalehti.fi.

Linnavõimud otsustasid kuju maha võtta ja peitu panna, et protestijad seda ära ei lõhuks.

Belgia ei ole seni oma asumaade pärandiga tegelenud, kuid protestide tõttu on pidanud hakkama tegelema.

Meeleavaldajaid häirib enim kunagine belglaste kuningas Léopold II (1835 – 1909), kes läks ajalukku Kesk-Aafrikas toime pandud julmustega.

Ta asutas Briti maadeavastaja Henry Morton Stanley (1841 – 1904) abil Kongo Vaba Riigi, olles selle ainuomanik kuni 1908. aastani. Belgia riik sai seal toime pandud julmustest ja vägivallast teada ning võttis selle oma kontrolli alla ning nimetas ümber Belgia Kongoks.

Hiljem sai sellest Kongo Demokraatlik Vabariik, mis aastatel 1971 – 1997 kandis nime Zaire.

Léopold II sai tänu Kongo elevandiluule, kummile ja teistele loodusrikkustele Euroopa üks rikkamaid inimesi. Tema erakordse julmuse tagajärjel hukkus Kongos umbes 15 miljonit inimest ületöötamise, mõrvade, näljahäda ja haiguste tõttu.

Saksamaa diktaatori Adolf Hitleriga (1889 – 1945) võrreldud Belgia kuningas Léopold II on seni saanud olla rahus ja ta pärandit on väärtustatud.

Belgia koolides õpetatakse seni, et Léopold II puhul oli tegemist eesrindliku kuningaga, kes tegi 19. sajandil Belgiast arenenud riigi.

Sellest aga vaikitakse, et kuningal olid Aafrikas orjad ja ta kasutas saadud tulu luksuslikuks eluks, ehitas kaks paleed, hiiglasliku kasvuhoone ja suure võidumonumendi. Palju need ehitised kokku maksma läksid, ei ole teada.

Belgia praeguse kuningliku pere liige, prints Laurent kaitseb endist kuningat.

«Ta ei käinud kunagi Kongos ja ma ei saa aru, kuidas ta saab olla vastutav selle eest, mis seal toimus. Kongos olid asevalitsejad ja teised, kes julmusi korda saatsid,» teatas Belgia nüüdse kuninga Philippe I vend Laurent.

Belgia inimõiguslaste sõnul teadis kuningas Léopold II, mis rohkem kui 60 korda Belgiast suuremas Kongo Vaba Riigis toimus. Léopold II aegsed kongolased sunniti orjatööle, mille paljastumine tekitas termini «inimsusvastane kuritegu».

Kuninga asevalitsejad ja sõjavälased lubasid orjaseisuses aafriklased sandistada, kui nad ei tööta piisavalt kiiresti.

Kui täiskasvanud ikkagi ei töötanud nagu orjapidajad nõudsid, raiuti lastel käelabad maha.

Kui kuningas Léopold sellest teada sai, pidas ta seda lolluseks.

«Ma lõikaksin näiteks kõrvad ära, mitte käsi, neid on vaja minu heaks töö tegemiseks,» teatas belglaste kuningas.

Tagantjärele on raske öelda ja arvata, kui palju Léopold II teadis, sai aru ja hoolis Kongos toime pandud julmustest. Fakt on see, et tema ajastul Kongo rahvaarv kahanes ja Belgia majandus õitses.

Kongos vägistati karistuseks naisi, mehi piitsutati surnuks ja külasid põletati maatasa.

Kuningas Léopold II ei olnud ka oma kodumaal õige riigimees ega eeskuju, sest ta tunnistas ilma südametunnistuse piinadeta, et seksis lapsprostituutidega, kellest noorimad olid 12-aastased.

Briti ja USA ajakirjanike artiklid Kongos toimuvast lõpetasid seal Léopold II hirmuvalitsuse. Piirkond läks Belgia valitsuse võimu alla, kuid kongolaste olukord ei paranenud.

Aafriklased aitasid ehitada võimsat Belgia impeeriumit, kuid nende järglased seisavad seni silmitsi diskrimineerimise ja põlgusega.

Belgia koolides libisetakse Kongo Vaba Riigist ja seal toimunust üle, kuid erinevate kuningate, kaasa arvatud Léopold II panust Belgia arengusse ja majandusse arutatakse detailselt.

Léopold II pärand on seni näha tänapäeva Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Kui Belgia Kongo iseseisvus 1960, siis vaid kolmel kongolasel oli juhikogemust ja vähem kui 30 kongolast oli saanud ülikoolihariduse.

USA Luure Keskaegntuur (CIA) ja Belgia luure korraldasid vasakpoolse peaministri Patrice Lumumba mõrva 1961 ning toetasid kindral Mobutu Sese Seko tõusmist Kongo Demokraatliku Vabariigi etteotsa.

Ta oli diktaatorina võimul 32 aastat ja andis maailmale termini «kleptokraatia diktatuur».

Kleptokraatia (kreeka keeles «varaste võim») on nimetus valitsemiskorra kohta, mida iseloomustab valitseva grupi korrumpeerumine, isiklik rikastumine riigi vahenditega.

Isegi kui Belgias kõik Léopoldi kujud ka maha võetakse, ei kao asumaa pärand koos nendega. Selleks tuleks lammutada ebavõrdsust toetavad jõustruktuurid ja kogu Euroopas õpetada, mida kolonialism tegelikult kaasa tõi.

«Peame mõistma, mis juhtus, sest ajalugu ei ole illusioon. Léopold ei ehitanud Belgiat ega teinud sellest suurriiki, seda tegid kongolased, itaallased ja marokolased, kes töötasid nii asumaades kui ka kaevandustes,» sõnas Belgia muusik Pitcho Womba Konga.

Belgia meedia teatel on ainuüksi Brüsselis üle 70 tänavanime, mis ülistavad asumaades tegutsenuid.

Näiteks on seal rue Général Jacques. Tegemist on kindral Alphonse Jacques de Dixmude’iga (1858 – 1928), kes asutas 1892 Kongos Albertville’i (Kalemie). Ta ähvardas kõik kongolased tappa, kui nad ei allu ja ei tee, mis neile on öeldud.

Kongo ülestõusnuid tapnud Arthur Pétilloni nimi ilutseb Brüsseli metroojaamal.

Kongo, Burundi ja Ruanda juurtega kõrgharidusega belglaste seas on töötus neli korda kõrgem kui sama haridustasemega valgenahaliste seas.

«Belgia on seni oma koloniaalaja pärandi suhtes olnud kurt, pime ja tumm. Peame võtma riski, minema välja ja panema inimesed end kuulama. Igal pool maailmas on näha ja kuulda, kuidas tumedanahalised ei talu enam ülekohut,» sõnas aktivistist belglanna, valgenahaline Dalilla Hermans.

Belgia kontrollis Aafrikas kahte ala, 1908 – 1960 Belgia Kongot, praegust Kongo Demokraatlikku Vabariiki ning Urunditat (Rwanda ja Burundi) 1922 – 1962. Lisaks oli tal kontsessionileping Hiinaga ja oli Markos asunud Tangieri rahvusvahelise tsooni kaasahaldaja.