Siim Aimla: õnnelik ja rõõmus kunst on täiesti olemas

Siim Aimla

FOTO: Annika Erik

Vaibumatu energialaenguga saksofonist Siim Aimla on mees, kes on rohkem kui keegi teine toonud eesti džässmuusikasse päikest.

„We Need to Talk“ (’meil on vaja rääkida’) on Siim Aimla Funk Bandi mullune album.  Ja kuigi pikikõrvu oodatud kevadine Jazzkaare esinemine (milleks see usutlus ka ajakirja Pulss tarvis algselt tehtud - toimetaja) lükkus teadaolevatel põhjustel sügisesse, kuuleb Siim Aimla juhitud funk-üksust elavana püüne pealt juba suvel ehk õige pea - 17. juulil Haapsalus, esimesel Taff:Festil.    

Saksofonist ise on jutukas rääkija, sest on suhtlus nagu muusikagi ning inimesed ju vahetavad sõnu, pilke, helisid ja muud, kui tahavad hästi läbi saada. Tegelikult paistab kaugele, et tegemist on paadunud optimistiga ning suhtlemine kuulub sellise inimese olemusse. Ta ise küll raputab niisuguse väite peale pead ja ütleb, et alati ei ole kõik nii, nagu näib, ning temalgi on kusagil oma nukrushetked. 

Aga ikkagi on rõõmus meel põhiline joon, mis jookseb läbi igast Aimla mängitud loost. Ta nakatab naeruga enda ümber teisi ja mõjub innustavalt. 

a ja o 

Praegune Funk Band on Aimla sõnul väike energiline vahepala ja ta lisab, et selline muusika talle tohutult istub. Oma „muusikaliseks koduks“ nimetab ta paljude teiste innustajate kõrval aga džässilegendi John Coltrane’i loomingut, eriti varasema perioodi albumit „Blue Train“. „Kui ma kuulan Coltrane’i mängu, on kodune tunne, nagu ema räägiks minuga. See on minu muusikalise keele a ja o. Alati tuleb naeratus näkku.“

Oma džässikeelt on ta tõlkinud paljudesse tegevustesse, nii komponisti, arranžeerija kui ka pillimehena. Mida rohkem, seda uhkem. Džäss-Kalevipoeg kooriga? Pole probleemi. Rokkimine laulupeol? Miks mitte. Bigbändid, naljaka nimega arvukad ansamblid, häppeningid, svingivad luuletajad, boppivad kirjanikud, tantsijad, tänavakontserdid, plaadid... hing jääb kinni seda loetledes. Nimekiri on liiga pikk.

Vältimatult jääb mulje, et Siim Aimla rõõmus energia on elavhõbedaselt püsitu ja seda voogab kusagilt lakkamatu joana juurde.

Isa ja ise

Siim on 45, see on džässmuusikule hea küps vanus. Rabelemise aeg on läbi. Selleks ajaks on kogunenud arvestatav kogemuste ja oskuste pagas ning on välja settinud peamised suunad, mida mööda muusikas edasi minna. Muusik on siis oma pilliga kokku kasvanud ja enamasti juba teab, mida elult ja muusikalt tahab.

Siim Aimla isa Priit Aimla on nõukogude ajal kasvanutele mällu sööbinud teravalt vaimuka naljamehena, kelle mitmemõttelised satiirid vaimustasid paljusid, kel turritas valitseva korra suhtes hinges okas. Muusika, mida isa kodus kuulas, oli üks tegureid, mis andis Siimule tõuke pöörata kõrv džässi poole. Et nende kodu oli alati kirjanikele ja luuletajatele avatud, siis jättis oma jälje ka sealne loominguline õhkkond.

Kui enamikul juhtudel vormivad just vanemad kindlakäeliselt laste tulevikku, korraldades neile õige kooli, vajalikud huviringid ja tegevused, siis Siim Aimla ütleb, et tema puhul see nii ei olnud. Talle tundub, nagu juhtunuks kõik iseenesest.   Poistekoori laulma tahtis ta ise ja muusikakeskkool Kivimäel tundus talle endale hea valik, mis sest, et tervelt tunni võrra kaugemal kui kool tema kodu lähedal. Sporti tegi kogu pere koos ja see oli tore. Koolis näis klarneti õppimine igati sobiv. Kui sõbrad otsustasid minna Soome jazzi õppima, läks ta nendega kaasa ja oli Helsingis kümmekond aastat. Tagasi tulles ootas teda pedagoogitöö Otsa-koolis.  Suur osa Siimu igapäevasest ajast kulub praegu noorte muusikute õpetamisele Otsa-koolis.   

FOTO: Raul Ollo

„Õppimise juures on teatud asjad, mis tuleb läbi teha. Eriti teiste pealt õppimine ja uurimine. Kui see suur töö on tehtud, siis selgub, kas oled andekas või ei ole. Kas rakett tõuseb õhku või mitte. Sellist asja ei ole olemas, et keegi oleks andekas, aga laisk. Sest andekus on ka töövõime. Ilma tööta ei tule sädet, mis raketi lendama kergitaks.“   Kui Aimla ütleb, et talle endale on kõik justkui kergelt tulnud kätte, jätab ta nimetamata töö, mida selle nimel teinud. „Mul on tunne, et kuni hilise eani olen ma lihtsalt kaasa läinud valikutega, mis minu ees on avanenud,“ arvab ta. „Kuni hetkeni, mil sain aru, et see, mida teen, ongi see õige ja ma armastan seda jäägitult.“

Ära hellitatud?

Siim Aimla oli juba kolmekümnendates, kui see äratundmine äkki saabus. Ta otsustas võtta edaspidi ohjad enda kätte ning ollagi üksnes muusik, ei midagi muud. „Varem olin ma öelnud kõigile pakkumistele jah või olnud kohusetundlik ja tubli poiss. Mul ei olnud vaja võidelda selle muusika pärast.“   Tal jäi elus vahele isegi teismelise protestiperiood vanemate, maailma ja õpetajatega, sest näis, et kõik on nii hästi, et pole vaja asjatult põtkida. Ka virisemine, mis praegu näib üsna moes olevat, on Aimlale võõras. „Ärahellitatud inimene,“ muigab ta, kuid märgib, et lihtsalt pole olnud vajadust vastanduda. Tema pürgis kogu aeg edasi ja maailm tundus ees avatud. Meelelaadi küsimus eristabki inimesi. Seal, kus üks jääb takistuse ees seisma, läheb teine lihtsalt edasi.   

„Mul on tunne, et mul on energiat küll,“ selgitab saksofonist. „Aga ma ei kasuta seda kellegi ega millegi vastu võitlemisele.“ Selle osa, mis muusikast üle jääb, kulutab ta sportimisele. See on tema teine suur kirg. Talvel suusatab, suvel veedab aega merel süsta ja purjede all. Õhu liikumine on tema sõnul see, mis paneb kõlama pillid ja lükkab tuult täis purjed. 

Rõõmu mõõt

Siin kerkib omapärane probleem, mille üle Siim Aimla on vahel arutlenud ka oma sõpradega, kuid mille vastust ei tea ta siiani. Nimelt on laialt levinud arvamus, et õige kunst saab sündida üksnes kannatusest ja negatiivsetest elamustest. Kunstnik muundab sellest tekkinud energia oma loominguks, mis seejärel võib inimesi mõjutada positiivsel moel.   Siim aga möönab, et tema energiapulbitsus on pärit patarei plussmärgiga otsast.„Kui miski on rõõmus või – oh hullu – kui see on humoorikas, siis arvatakse kohe, et see on kerglane. Minu arvates on õnnelik ja rõõmus kunst täiesti olemas. Sest kõik ju pürgivad armastuse poole ning miks peaks olema seesuguse energiaga muusika vähem sügav või oluline?“  Aimla lisab veel, et inimolemise sügavama tuuma juurde võib jõuda ka muud moodi kui läbi kannatuste. Sinna võib minna suure armastusega.                             

FOTO: Asko Künnap

Vähe on kontserdikülastajaid, kes on Siim Aimla huultel näinud tema kooliaegset pilli klarnetit. Aga ta tunnistab, et vahetult enne meie kohtumist ühes Tallinna kesklinna kohvikus, võttis pilli taas kätte ja mängis. Kõlas meloodia estraadilaulja Kalmer Tennosaare repertuaarist. Nimelt on varsti jälle tulekul „üks kontsert“.  Inimestele, kes arvavad, et muusikud peaksid tõsiseltvõetavuse huvides püsima oma liistude juures, on Siim Aimla tegevus kahtlemata probleem. Tennosaar ja džässmuusika ei sobi hästi kokku.

Muusika väärtus

Küsin, milline on Aimla enda arvates skaala, millele tema tegevus paigutub. Kus on see punkt, millest ta madalamale ei lasku ja kas on olemas midagi sellist, millest ta on loobunud, arvates, et nõudmised on liiga kõrged?  „See on muusika väärtuste küsimus,“ ütleb ta. „Mõne arvates on näiteks tänaval mängimine madal. Või siis räägitakse vahel „süldimuusikast“. Aga „sült“ ei ole mitte stiil, vaid mängimise viis – see, kui muusik vihkab, mida ta mängib või ta on sellest tüdinud.“

Skaala teisest otsast rääkides jääb ta hetkeks mõttesse. Ta ei tea. Vahel on teda kutsutud sümfooniaorkestrisse saksofoni mängima, kui helilooja on kirjutanud teose, mis vajab seda pilli. Ta on väga kõvasti harjutanud ja oma partii ära mänginud.   „Mina piire ei sea. Mulle meeldib pigem mõte, et muusika on kõikjal ja kõiges – igat moodi. Kõige madalam punkt on ikkagi see, kui musitseerimises jääb puudu muusiku enda nauding.“

Siim ja diil Tallinnaga

Siim Aimla on Mustamäe-Lilleküla poiss. „Sealkandis oli üks vana, mahajäetud botaanikaaed, kus oli päris põnev omal ajal seigelda ja mängida. Käin sealkandis tihti, kuna mu vanemad elavad endiselt seal. Asustus on aga veelgi tihedamaks läinud ja loomulikult on plahvatuslikult kasvanud autode arv. Meie majas on näiteks 216 korterit ja tänapäeval ei mahu autod kusagile ära.“

Pikalt elas Siim seejärel Kassisabas: „Olen selle linnaosa suur austaja siiani. Meil oli isegi laulupeol koor Kassisaba Džässmuusikute Koor(ekiht)!“  Siim märgib, et nii nagu lapsepõlvekandis, on ka Kassisabas (ja paljudes teistes puumajarajoonides) see väike häda, et krundid ehitatakse nii täis, et õueruumi enam ei jäägi. „Paraku lastakse läbi ka palju väga koledaid projekte. Õnneks on siiski ka õnnestunud uusehitisi ja stiilselt renoveeritud maju. See on tore, kodune auul.“

Praegu elab muusik Kadriorus: „Siin on samuti väga tore, park on lähedal, kesklinna saab trammiga või jalutades. Ummikuid ei ole.“

Siim möönab, et tema kui muusiku jaoks on Tallinn väga tähtis koht ja keskus, Eesti kultuuri tuiksoon, kus sünnib ja toimub kogu aeg palju põnevat. Teistes linnades muidugi ka – eriti on ta armastama hakanud Ugala teatrit!

Teine oluline asi Siimu jaoks on see, et meri on igal pool väga lähedal. „Kuna minu harrastused on põhiliselt vesised, siis on see minu jaoks väga oluline. Nii jahisadam, ujumisrand kui ka surfikohad on kõik siinsamas olemas. Ja Tallinna vanalinnast ilusamat kohta annab otsida. Mul on õnn töötada Otsa-koolis, mis on vanalinna alguses, seega saan vanalinna hõngu tunda iga päev.“

 

 
Pulss