Uue albumi avaldanud EiK: kukkusid välja ilmselt mu senini kõige perfektsemateks viimistletud palad üldse!

FOTO: Mirjam Orav

EiK on Eesti luuletaja ja muusik, kelle esimene salm sai paberile umbes 6-aastasena, muusikaline tegevus algas aga 2014. aasta juulis. Tema looming seob endas emakeelsed värsid, poeetilise hiphopi ning vahetute emotsioonide peegeldamise.

«Plaadi «EiK» puhul on tegemist justnimelt kogumikuga paladest, mis me bändiga alates möödunud aasta maist oleme valmistanud. Lisaks juba avaldatud lugudele, «Ilusti», «Tinnitus» ja «Ilusti» remix, leiab sellelt 5 täiesti värsket laulu, mida ühendab sama koosseisu kindel helikeel,» räägib EiK.

«Kui hakkasin 2018 salvestama oma kolmandat stuudioalbumit «unerohi», esimene mu plaatidest, mille TIKS Rekords välja andis, kujunes üsna märkamatult nelik, mis kõigil järgnenud lugudel figureerib. Luurel Varas tegi elektroonilisi taustasid, Mattias Tirmaste mängis elektrikitarri, Maris Pihlap laulis taustavokaale ja mängis vahepeal viiulit ning mina kirjutasin sõnu,» seletab ta.

Kui kaks singlit oli juba välja antud, asusti tasapisi uusi lugusid sahtlisse juurde salvestama: «Polnud otsest sihti luua sidusat albumit või üleüldse mitmest palast koosnevat projekti, vaid lihtsalt tegime muusikat, mida endal oleks põnev kuulata ja ehk millalgi ka teistega jagada. Kui siis viimaks korralik peotäis demosid kokku sai, otsustasin seada laulud loogilisse järjekorda ning anda välja plaat.» 

«Kuna meil kindlat ajakava polnud ning võtsime isegi liiga palju aega, kukkusid välja ilmselt mu senini kõige perfektsemateks viimistletud palad üldse. Kui sul on üle pika aja ette näidata nii vähe lugusid, siis need ometi peavad olema suurepärased!» selgitab EiK.

«Plaadi loomeprotsess oli sisuliselt üks kuudepikkune ideede, salvestiste ja inimeste liigutamine ühest stuudiost, kodust või prooviruumist teise,» meenutab ta. «Kuna kokku oli sattunud hulk üpris eriilmeliste muusikamaitsetega inimesi, sai katsetatud vähemalt minu jaoks täiesti uusi stiile ja lähenemisi.»

«Seadsin elus esimest korda sõnu house'i peale, salvestasime mu esimesed päris trummikomplektiga mängitud trummid (nukid Kristjan Tensole), demode loomise lõpusirgel tegime isegi lugusid, mis kaldusid kohati indie popi ja shoegaze'i suunas,» räägib muusik. «Kui siis meie endi kodustele salvestustele lisaks Sander Mölder, Jonas Kaarnamets ja Rainer Meinart puhtad helid arvutisse aitasid saada ja José Diogo Neves mixi ja masteriga need üle käis, oli viimaks pinnale ulpides ikka päris uhke tunne. Midagi säärast poleks mitte kunagi sündinud, kui oleksin jäänud istuma üksinda oma tekstide ja produtsendi saadetud biidiga, kaasamata asjasse teisi, kes julgevad välja öelda, kui lugu ei toimi.»

15. juulil ilmus EiKi uus kogumik «EiK», mis valmis eelmiselt albumilt tuttava seltskonnaga: Luurel Varas, Mattias Tirmaste ja Maris Pihlap. Uurimegi seltskonnalt, millal aga ristusid nende teed EiKiga ning kuidas sai alguse ühine koostöö? Kuidas ja milliste mõjutuste läbi kujunes plaadi helikeel ning mis on mõjutanud iga bändiliikme muusikamaitset?

Mis on Sinu ja EiKi tutvusmislugu?

Maris Pihlap: Ilmselt tutvusime kuidagi VHK kaudu, enam ei mäletagi. Vabalavad kindlasti, jah. Eredamalt mäletan ühte EiKi live’i Viljandi lennukitehases, mida sõpradega kuulamas käisime.

Luurel Varas: EiKiga kohtusime TMW Rada7 showcasel 2017, esinesime mõlemad seal. 

Mattias Tirmaste: EiKiga tutvusime Vanalinna Hariduskolleegiumi esimeses poisteklassis. Lähemalt aga hakkasime suhtlema, kui ilmusin ainukese klassikaaslasena tema üheksandale sünnipäevale. Istusime puuonnis. Hea sünnipäev oli.

Kuidas algas teie ühine koostöö?

Maris: Meie koostöö sai alguse sellest, kui EiK hakkas minu bändile Pihlap.uud laulutekste kirjutama. Sealt edasi tekkis kuidagi loomulikult mõte teha ühine lugu, andsime mõned ühised kontserdid, ja millalgi sain kutse ka EiKi enda lugudes kaasa teha. Algusest peale oli selge, et meil on hästi erinevad tugevused ja nõrkused muusikute/artistidena, mis on suurepärane alus koostöö jaoks. Hästi loomulikult läks see kõik, enam ei mäletagi, millal, aga mingil hetkel olin bändis.

Luurel Varas: Rada7 Ivo vist küsis Tallinn Music Weekile eelnenud intekas, et «Noh, hakkate koostööd ka tegema vä?» Hakkasime jah! Saatsin mingi paki ja EiK ei lasknud kaua haududa ka biitidel.

Mattias: Muusikaline koostöö algas pikaajalise sõpruse tagajärjel umbes viis aastat tagasi. Mängisin midagi umbkaudset klassikalisel kitarril ja EiK katsetas sinna peale oma tekste. Meenub olukord, kui me lõunapausil proovisime võimla eesruumis telefoniga demosid salvestada/ talletada, et siis tulevikus neist vähe professionaalsemate vahenditega päris lugusid vorpida. Neist katsetustest kasvaski välja ühine arusaam taotlusest, mida võib juba nüüdseks viimastelt plaatidelt kuulda.

Kust on pärit sinu muusikaline tunnetus ja saund? Kes on selle suurimad mõjutajad läbi aegade ning viimasel ajal?

Maris: Minu jaoks algas muusika pärimusmuusikast. See on kõige esimene, millega juba väiksena kokku puutusin, ning mis jääb ilmselt alati ennast kuskile tämbritesse ja maneeridesse peitma, ükskõik, mida ma mängin või laulan. Väga palju on inspireerinud minu üks esimestest õpetajatest Maarja Nuut, kes on ka ise stiililiselt paraja metamorfoosi läbinud. Alles paari aasta eest leidsin tee hiphopi ning selle kaudu ka jazzi ja souli juurde, kõige olulisemad minu jaoks olid vast filmi «American Honey» kaootiline, kuid veidral kombel võluv soundtrack ning Tom Mischi albumi «Geography» ilmumine. Praegu on eesmärgiks harida end hiphopi klassikute ning elektroonilise muusika alal, nii et kuulan massiliselt kõike, raske on mõnda nime välja tuua.

Luurel Varas: Veider kombinatsioon erinevate riikide gängstamuusikast, soulist, diivani hausist ja Adam F «Circles» loost, mis oli kunagi netis tetrise-laadse mängu ainuke taustalugu. Vaiko Eplik ja Argo Vals kindlasti aitasid kaasa sellele, et ma kitarri käes tahaks hoida ja bändi teha. Marten Kuninga «Janu» album Sten Sheripovi produktsiooniga on unustamatu jälje jätnud. Koduaresti ajal kuulasin palju ambienti, kontseptuaalset muusikat ja «putuka»-diskot ehk Jan Jelinek ja selline minimal kõbistamine – vaikset muusikat!

Mattias: Viimasel ajal on mu kõrvad päris lahti läinud, kuulan kõike: Synne Valtrist The Brecker Brothersiteni. Varasemalt olen oma isa targal juhtimisel kuulanud ohtralt jazz-fusionit, jazz-rocki ja progressiivset rocki. Tooks välja In Spe, Radari, Kasekese, Pat Metheny, John McLaughlini, Allan Holdsworthi, Alain Caroni. Selle plaadi loomeprotsessi suurimateks mõjutajateks on minu jaoks ilmselt üleüldiselt J-pop ja ka Mac Miller.

4. Millise loo tegemine kogumikul oli sulle kõige keerulisem? Miks?

Maris: Minu jaoks oli kõige suuremaks proovikiviks «Kuni päike tõuseb idast». Olen  koolist saanud väga analüütilise lähenemise muusikale, mis selle kaootiliselt kulgeva tausta peal vaiba täiesti alt ära tõmbas, polnud millelegi harjumuspärasele toetuda. Kõige mitteminulikum lugu neist, kõige suurem mugavustsoonist väljumine, ja kokkuvõttes ka kõige üllatavam tulemust.

Luurel Varas: Ühtegi lugu ei olnud keeruline teha, proovin loomeprotsessi võimalikult lebo hoida.

Mattias: Tehniliselt keerukaks ei peaks ma sellelt kogumikult ühtegi lugu. Kõige rohkem panustamist nõudis minult ilmselt «Oodata».