LINNARUUM: ⟩ Lõvilinn Tallinn

Lõvi saabus Tallinna Taani kuningate ja linna rajamisega 13 sajandi jooksul. Kolm lõvi sammusid hiljem muidugi linna suurel vapil. Kuid lõvikuju, eriti just lõvipea figureeris tuulelippudel, majade koputitel, aknaraamidel, seinavaipadel ja mujalgi. Lõvi peeti vägevaks, kuninglikuks valitsejaks, mis lisaks võimule sümboliseeris jõukust ja jõudu, ning lõvi peeti ka parimaks valvuriks. Arvati ka, et lõvi ei maga kunagi täielikult, ikka on üks silm paokil. Tegelikkuses muidugi lõvid magavad enamiku aja päevast − nagu paljud teavad selle väiksema sugulase, kodukassigi pealt. Aga tõepoolest, öise eluviisiga kiskjana on ta just nimelt pimedal ajal, kui linnas oli öörahu ja liikumiskeeld, liikvel. 

Olgu öeldud, et tsaariajast, 19. sajandi teisest poolest kuni märtsipommitamiseni 1944 oli linna tuntuim ja üks populaarseim võõrastemaja ja restoran Harju tänaval seisnud Kuld Lõvi. Hoone oli esimese Eesti vabariigi lõpuaastail saanud just uue ja ülimoodsa välimuse seest ja väljast. Seevastu on meil Kopli tänaval Balti Jaama turu juures kõrts "Kolm Lõvi".

Kuulsad kadunud lõvid on Scheeli mõisa valvanud lõvipaar, aga ka lõvid, mis kunagi avalikku ruumi ilmselt ei jõudnud, nagu allolevad. Mis valati, et presidendilossi valvata, aga ilmselt sõjaajal üles sulatati. Samuti on kadunud Löwenruh`pargi üks lõvidest.

Tänapäeval näeb vanade aegade lõvikujusid kõige enam vast Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi Raidkivimuuseumi osas, kus paekivifragmentidel leiab neid nii miniatuursete täiskujudena kui ka sammastel ja portaalikaunistustel.

Niguliste kirik on väga hea koht n-ö lõvijahiks. Pühakoja ümber kõndides näed neid nii peaportaalil kui ka teiste sissepääsude ümber.

Tallinna Linnamuuseumi peamaja, kaupmehemaja portaal on kaunistatud lõvidega ning ka Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone uhke koputi on suisa ikooniline. Vapilõvisid näeb linnaruumis muidugi palju − nii ajaloolistel rohelistel Mayeri trepivaasidel kui ka paljudel valitsushoonetel.  Üksikuid lõvikujusid kohtab mujalgi vanalinnas, näiteks Pikal tänaval. Kui jalutada Tallinna eramajade asumites, võib siin-seal märgata hoonete ees õue peal lõvikujusid.  Valvuriväärtus on lõvil siiski ajas säilinud!

Hiiule on aga alles 8 aastat tagasi, ala arendamisel rajatud uus Lõvi tänav, mis sai nime territooriumil ajalooliselt paiknenud Pioneerpataljoni sümboliks olnud lõvikuju järgi. Kuna ajalooline kuju ei ole säilinud, kavandas skulptor Mare Mikof alale uue modernse lõvikuju, mis seisab Lõvi tänava kõrval haljasalal ehk Hiiu Lõvi Pargis. Tõsi, väidetavalt huligaanide ja vandaalide hirmus suleti see haljasala avalikkuse eest. 

Lõvi Leo on ka meie politsei maskott ning muidugi näeb päris elus lõvi meie loomaaias.

Lõvikuju Otto W. von Ferseni hauda valvamas. Ferseni kabel Toomkirikus 18. sajandi algus.

Tallinnas, Taani kuninga aias seisab uhke suurtükk, mis valatud sealsamas mäe all linna töökojas aastal 1559. Suurtükk teeb ka pauku, mida on võimalik kuulda linna tähtsündmustel. Tegelikult on suurtüki näol tegemist täpse koopiaga algupärasest. Viimane valati tõesti siinses marstallis, tööhoovis kohaliku kuulsa meistri Kort Hartmanni poolt. Pronksist suurtükkide valamine elavnes tol ajal seoses puhkenud sõjaolukorraga Vana-Liivimaa ja Moskoovia suurvürstiriigi vahel. Suurtükitornis Kiek in de Kökis on ammusest ajast väljas Hartmanni valatud „Kibeda Surma” ja Karsten Middeldorpi valatud „Lõvi” koopiad. Miks aga koopiad?   Nii Punane Lõvi kui ka kõik teised 16. sajandi suurtükid viidi juba tsaariajal, siis kui lõpetati siinse marstalli ehk tööhoovi-arsenali tegevus (19. sajandi algul), Tallinnast minema Peterburi. Ka praegu on võimalik näha ja katsutagi uhkeid ja kauneid Revali suurtükke Piiteri Artilleeria Ajaloo muuseumis. 

Tallinna suurtüki „Punane Lõvi” kaliiber on 96 mm, raua pikkus 423 cm. Tüübilt kuulub „Punane Lõvi” 16. sajandi suurtükkide klassifikatsiooni järgi keskmise kaliibriga pikaraudsete kaugelaskekahurite, nn madude hulka.  Loodame, et kaitseb hästi Tallinna linna.