KAKS VIIMAST ⟩ Tartuffi lõpetavad kaks romantilist lugu kunstnike hingepiinadest
/nginx/o/2018/09/21/11433508t1h23df.jpg)
15. august 2020, 11:02
/nginx/o/2020/08/15/13275115t1hbc99.jpg)
Täna jõuab lõpule nädala algusest saati Tartus sumedaid filmiõhtuid korraldanud festival Tartuff ning seda kahe erilise filmiga.
«Viimane portree»
Rohkem näitlejana tuntud Stanley Tucci viies film režissöörina kujutab maailmakuulsa Šveitsi skulptori Alberto Giacometti ja jõuka kunstiarmastajast kirjaniku James Lordi eriskummalist kunstniku ja modelli suhet. Film põhineb Lordi mälestusteraamatul «Giacometti portree» ning nii nagu Stanley Tucci eelnevateski töödes huvitab režissööri kõige enam loomisprotsess, selle kulg, inspiratsiooniallikad ja kunstniku valmisolek oma tööd lõplikuks nimetada.
Peaosas näeme Geoffrey Rushi, kellele geeniuste mängimine on juba üsna rutiinne tegevus. Režissööri sõnul ei olnud aga võimalik kedagi teist valida, sest Rush sarnaneb Giacomettiga nagu kaks tilka vett. James Lordi rollis üles astuv, väliselt Rushile vastanduv sile ja nägus Armie Hammer moodustab oma ekraanipartneriga huvitava koosluse, mille osapooli kõigile erinevustele vaatamata siiski üksteise poole kisub.
Film nagu lõuend, mis tasapisi värvidega kattub.
«Maudie»
«Maudie» on erakordne lugu artriidihaigest ühiskonnaheidikust, kes leiab ennast kunsti kaudu, jäädes meeleheitlikule olukorrale vaatamata alati heatahtlikuks, usaldavaks ja optimistlikuks. Film on saanud inspiratsiooni Nova Scotia (Kanada) naivistliku kunstniku Maud Lewise eluloost. Tema hingejõud leidis väljenduse lihtsates värvikates piltides, mis kujunesid vaatamata tehnilistele puudujääkidele paljude lemmikuteks. Ta alustas täppide maalimisest oma viletsa hüti akendele ja hiljem juba lõuenditele, mida tuldi ostma üle kogu Kanada. Maudie on naivistliku kunstniku ehe näide, kelle peaaegu sõnakuulmatud käed lõid teoseid, mis jõuavad siirusega otse vaataja hinge.
Sally Hawkins on võitnud selle tundliku rolli eest auhindu paljudelt festivalidelt, nagu ka Ethan Hawke tema rämedavõitu ja asotsiaalse elukaaslase Everettina.
Festival pakub vaatajaile kokku 17 linateost, mis käsitlevad armastuse kõikvõimalikke variatsioone. Kõik filmid linastuvad Eestis esimest korda.
Mullu oli Tartuffi keskmes muusika, tunamullu kirjandus – tänavu on festivali alateemaks kunst ja näha saab filme Banksyst, Marcel Duchampist, Alberto Giacomettist ja teistest kunstnikest. Lisaks filmiseanssidele leiab Tartus aset hulk kunstiteemalisi üritusi alates näitustest ja performance'itest ning lõpetades sümpoosionide ja ekskursioonidega. Mahukast kõrvalprogrammist leiab ligemale 30 üritust.
Koroonaviirusega seoses tuleb tavapärase 1200 tooli asemel vabaõhukinoks muutuvale raeplatsile vaid 500 tooli, mis paigutatakse 2+2 reeglit arvestades. Athena keskuses toimuvatele dokumentaal- ja lastefilmide seanssidele lubatakse kuni 120 inimest, seansside vahel desinfitseeritakse pindu ja tasuta on saadaval kaitsemaskid.
Korraldajad paluvad külastajatel hoida distantsi ja istekohtade täitumisel vaadata filme Tartuffi virtuaalses kinosaalis, mis avab uksed veebiplatvormil Elisa Stage. Filmid on kättesaadavad üle terve Eesti ning pileti saab soetada siit.
Kõik Tartus toimuvad seansid ja enamik üritusi on vaatajatele tasuta. Virtuaalse festivali piletid maksavad neli ja kaheksa eurot. Filmi saab hakata vaatama kohe pärast selle Tartu seansi lõppu ja pilet kehtib kuni festivali lõpuni.
Tartuff on Baltimaade suurim vabaõhufilmifestival, mis leiab aset juba 15. korda. Seda korraldab Pimedate Ööde filmifestival koostöös Tartu linna, Tartu filmifondi ja Tartu loomemajanduskeskusega.