2200-aastane Vana-Hiina kirjutis on tõenäoliselt maailma vanim säilinud anatoomiline atlas

2200-aastased kirjutised leiti 1970. aastatel Hiina keskosas Mawangduis toimunud väljakaevamistel, kus uuriti ühe perekonna matmispaika, teatab livescinece.com.

Sinna olid maetud aadlik Dai, ta naine ja nende poeg. Arheoloogide arvates võis Dai või keegi ta pereliikmetest tegeleda meditsiini ja ravimisega.

Leitud tekstides ja anatoomilistel joonistel on kasutatud terminit «meridiaan», mille abil seni Hiina traditsioonilises meditsiinis inimkeha kirjeldatakse.

Hiina hauast leitud tekste uuris Briti Walesi Bangori ülikooli anatoom Vivien Shaw koos kolleegidega. Nad on veendunud, et tegemist on maailma vanima anatoomilise atlasega, mis on säilinud.

Teadlased lisasid, et Hiina hauast leitud tekstid on ka ühed varajasemad akupunktuuri ehk nõelravitekstid, mis on üheks aluseks tänapäeva nõelravipraktikale.

Shaw sõnul seavad anatoomilised tekstid kahtluse alla seisukoha, et nõelravi anatoomiale ei ole teaduslikku alust. Ta selgitas, et iidsel ajal nõelravi kohta kirjutanud arstid kirjutasid tegelikult füüsilisest kehast ja keha erinevatest osadest, kujutades inimkeha tervikuna.

Vanas hiina keeles kirjutatud tekstidest on raske aru saada. Nende tõlgendamiseks tuleb tunda vanahiina kirjakeelt, kuid ka traditsioonilist Hiina meditsiini.

Briti teadlased jätkasid, et tekstidega hoolikalt tutvumisel sai selgeks, et «meridiaanid» viitavad inimese kehaosadele.

Näiteks öeldakse tekstis, et üks meridiaan algab «peopesa keskelt, läheb küünarvarre kahe luu vahelt, järgides kõõluseid, liigub läbi piitsepsi kaenla alla ja ühendub südamega». Teadlased arvavad, et see «meridiaani» kirjeldus viitab tegelikult küünarvarre põhilisele veresoonele.

Teine näide iidsest tekstist kirjeldab jala «meridiaani», mis «algab suure varba juurest ja kulgeb mööda jala ja reie pinda. Ühendab pahkluu, põlve ja reie, liikudes mööda reit ja haarates ka kõhu». See «meridiaan» kirjeldab tegelikult pikka veeni, mis kannab verd jalgadest tagasi südame suunas.

Uurijatemeeskond tegi järelduse, et need tekstid on kõige varajasem anatoomiline atlast, mille eesmärk oli anda iidses Hiinas meditsiini õppijatele ja praktikutele lühike inimkeha kirjeldus.

Ehkki iidses Hiinas peeti inimkeha ja esivanemate jäänuseid pühaks, ei kehtinud see seaduserikkujate kohta. Teadlaste hinnangul lahkasid iidsed Hiina meditsiiniuurijad vangide laipu, et saada inimanatoomiast paremini aru. Näiteks Han Shus (Hani raamat), mis kajastab Hani dünastia ajalugu, on kirjas kurjategija Wang Sun-Qingi surnukeha lahkamine 16. aastal pKr.

Siiani arvati, et vanim teadaolev inimkeha anatoomiline atlas on pärit Kreekast, selle tegid Vana-Kreeka arstid Herophilus (335–280 eKr) ja Erasistratus (304–250 eKr), kuid enamik nende tekstidest on kadunud ja need on teada ainult sellest, mida teised antiikkirjamehed nende kohta kirjutasid. Selle tõttu saab Vana-Hiina tekste pidada kõige vanemaks säilinud anatoomiliseks atlaseks.

Londoni Ülikooli kolledži Hiina tervise- ja inimkonna keskuse vanemõppejõud Vivienne Lo, kes tutvus uuringuga, kuid ei osalenud selles, on arvamusel, et tekstide kohta ei saa kasutada sõna «atlas». Tema arvates oleks sobivamad «kaart» või «diagramm».

Lo selgitas, et «atlas» on termin, mis võeti inimanatoomia uurijate poolt kasutusele 17. - 18. sajandil ja seega ei sobi 2200 aasta vanuse teksti kohta.

Lo märkis, et mõned uurimuses käsitletud leiud, näiteks asjaolu, et anatoomilise teabe saamiseks lahati vange, on varem teiste teadlaste poolt avaldatud.

USA Cornelli ülikooli ajalooprofessor TJ Hinrichs, kes on uurinud iidset Hiina meditsiini, kuid pole selle uuringuga seotud, arvas samuti, et «anatoomiline atlas» ei ole Vana-Hiina tekstide kirjeldamiseks sobiv termin.

Live Science pöördus teiste ekspertide poole, kes pole uuringuga seotud, kuid enamik neist ei kommenteerinud, mida nad arvavad.