Karu pärast öö puu otsas veetnud suusataja: pissisin püksi, sest olin hirmust poolsurnud

USA kirdeosa St Micheli kolledžis õppiv 19-aastane Smith läks ühel augustiõhtul oma tavalisele jooksuringile. Jooksnud umbes viis kilomeetrit, märkas ta äkki kahte karupoega. Kogenud loodusesõbrana teadis ta, et väikeste karude ema võib lähedal olla.

«Arvasin, et kõik on hästi, pöörasin ümber ja nägin, et karuema on juba valmis mind ründama,» rääkis sportlane Runner`s Worldile.

Noor neiu otsustas täiest kõrist karjuda ning end võimalikult suureks teha, et vana karu ära ehmatada.

Runner`s World kirjutab, et Smithi hirmutamine karule loodetult ei mõjunud. Smith vaatas ringi ja silmas üsna lähedal V-kujuliselt kasvavat puud, mille ümber oli väiksemaid puid ja põõsaid. Ta lippas nii kiirelt, kui jalad võtsid puu juurde, kuid karu püsis kannul. 

Väikeste puude kaudu õnnestus Smithil end suurema puu otsa vinnata.

Two weeks ago, women's cross country/Nordic skiing junior Rachel Smith spent a night hiding in a tree to avoid a bear attack. Heather Mayer Irvine (@RunsOnFuel) caught up with Rachel for @runnersworld https://t.co/72JXWdj9sH#smcpks #smcvt #ne10embrace40 #makeityours pic.twitter.com/bKr8P7nCRF

— SMC Purple Knights (@smcathletics) September 1, 2020

Smith rääkis, et ta viskas karu oma jooksutossudega, et looma puu alt minema peletada, kuid karu üritas hoopis jooksijale järele ronida ning kraapis küünistega vastu puu koort.

Smith jäi terveks ööks puu otsa, noor naine ei saanud puul isegi istuda, vaid pidi kogu öö ühel jalal seisma, seda aeg-ajalt vahetades.

«Nutta polnud mahti. Vajasin ainult vett. Pissisin püksi, sest olin hirmust poolsurnud. Piss soojendas, õnneks olin enne õhtul normaalselt söönud, tühja kõhtu ei tundnud.»

«Hakkasin mõtlema neid asju, mida inimesed mõtlevad, kui arvavad, et surm on lähedal. Mida ma ütlesin oma emale ja õele? Rääkisin ma neile, et lähen jooksma, ütlesin neile, et kuhu? Otsivad nad mind?» 

Kui päike tõusis, ronis Smith puu otsast alla - karu oli läinud - ja jooksis kodu poole. Umbes poolteisit kilomeetrit enne kodumaja nägi ta tuttavat autoga, kes ta koju sõidutas. Smithi leidmiseks oli juba organiseeritud sajast inimesest koosnev otsijate seltskond. 

Smith pääses kergete kehavigastustega - paljajalu kojujooksmisest said jalad kriimustatud, kuid katsumus pole veel lõppenud.

«Ärkan öösel enda karjete peale üles. Ma ei julge üksi jääda. Tahan juba lihtsalt joosta ja selle asja unustada, kuid pean veel taastuma.»