L, 31.10.2020

Viivi Sõnajalg avameelselt alkoholismist: me ikka Siiriga kahekesi liuglesime seda allavoolu teed

Viivi Sõnajalg saates «Hommik Anuga».

FOTO: ERR/«Hommik Anuga»

ETV saates «Hommik Anuga» käis külas Viivi Sõnajalg, kes rääkis ausalt ja avameelselt oma alkoholisõltuvusest ja ka sellest, et on loonud ka isikliku sõltuvus- ja rehabilitatsioonikeskuse ViVicum.

Viivi rääkis saates ka oma pereansambli kunagisest melust ja tunnistas, et praegu kuulab ta Sõnajalgade plaate pigem harva. «Kuidas ma ütlen, mingi valu on sellega kaasas, et see, miks me pidime lõpetama. Samas rõõm sellest, mida me tegime kogu oma südame ja kogu oma andmise ja pühendumisega.»

Viivi avaldas saates ka, et muusikaga tegelemise pidid nad lõpetama, sest tema ja õe Siiri ellu tekkis alkoholiprobleem. «Ja need kaks asja ei sobi kokku, see sügav kristlik elu, mis tõesti oli ja säras meie sees ja kuidas siis alkohol sai vaikselt võimust ja need asjad läksid lahku omavahel.»

«Me ei saanud laulda seda sõnumit enam, kui meie elu ei vastanud sellele.»

Sõnajalg avaldas ka, et alkohol tuli nende ellu n-ö hiilides. «Ta tuli hiilides vaikselt. Algul ta oli selline, kuidas ma ütlen, selline lõunamaa kultuurist, nagu me ilusasti nimetasime seda. Selline väike lõõgastus õhtusöögi juurde, klaasike head punast veini.»

«Siis ta vaikselt hakkas elu haarama, eluvaldkondi ja isiksust, ajukeemiat. Ei saanud arugi, kui kogu elu oli mässitud selle sisse,» selgitas Viivi.

Naine tunnistas ka, et väga raske aeg saabus tema jaoks siis, kui lapsed kodust lahkusid ja abikaasad eluga edasi läksid. «Minu jaoks toimus mingi tohutu seismajäämine. Mis nüüd edasi saab, mind ei ole kellelegi vaja. Kellele ma süüa teen? Kogu maja oli sädinat täis ja äkki selline tohutu vaikus. Ei osanud sellega midagi teha,» tunnistas ta.

«Kindlasti oli seal veel mingeid põhjuseid, mingid lapsepõlvehirmud lõid välja. Palju asju kokku, kuni järsku oli kogu see asi võimust võtnud nii tugevalt.»

Saates avaldas Viivi ka, millisel hetkel ta mõistis, et peab abi otsima. «Me sõltlastena oleme muidugi eitavad, me eitame oma probleemi. Muidugi ma sain sellest aru, kui ma käisin psühhiaatrihaiglates verepuhastusel ja mul oli iga kord nii halb olla, et ma mõtlesin, et kas ma seekord veel elusana välja tulen ja kui, siis ma enam mitte iial-iial-iial. Neid lubasid oli nii palju antud iseendale siiralt, oma lähedastele kõige siiramalt ja ikka ja jälle ja tagasi.»

«Ühel päeval ütles minu armastatud abikaasa, et Viivi, tead, meie elu ei ole sellisena enam jätkusuutlik.» meenutas ta. «See oli košmaar ja ma teadsin, et mida ta ütleb, seda ta mõtleb ka.»

«Siis ma vaatasin ilmselt esimest korda peeglisse ja sain aru, et jah, selline naine nagu mina, kes elas ilmselt juba elu oma fantaasiamaailmas, et mida üks kaine, elujõuline ja energiat täis mees teeb sellise naisega, olgugi et ta mind armastab.»

«See ei olnud tõesti enam jätkusuutlik. See oli mulle selline korralik stopp-märk.»

«Siis ma tegin kindla otsuse, et ükskõik, mida see mulle maksma läheb, ükskõik mida see tähendab. Olgu, ma kaotan oma hüved, senise elustandardi, aga ma lähen.» Nii otsustaski ta minna Lootuse külla, mille üheks rajajaks Sõnajalad ka ise olid. 

«Vahel edasiminek elus tähendab tagasiminekut, alistumist, alla andmist,» tunnistas ta. «Ühesõnaga, ma otsustasin päästa meie abielu, päästa meie suhted, päästa meie kallis perekond.»

Viivi avaldas saates ka, kui suureks neil alkoholikogused lõpuks läksid. «Noh, ühest veinist muidugi päevas ei piisanud, vahel ka kahest mitte. Kolm. Ikka suured kogused,» tunnistas ta.

Lisaks avaldas naine, et pigem tarbisid nad õega kahekesi alkoholi, abikaasad niimoodi ei võtnud. «Eks seda sai ka salaja tehtud. Sõltlase ellu tuleb ju ka see, et nad hakkavad oma asju peitma kõikvõimalikesse kohtadesse, aga meist paistab see ju nagunii välja, kui me oleme seda teinud.»

«Ei, nad (abikaasad - toim) ei ühinenud. Me ikka Siiriga kahekesi liuglesime seda allavoolu teed.»

Viivi tunnistas, et kui ta esiti alkoholist loobuda üritas, siis tuli ette ka tagasilööke. «On olnud tagasilööke, alguses oli, aga see on selline, ma ütleks mäng, mängumaa, sellega ei tasu riskida.»

«Meie, sõltlaste ajukeemia on sedavõrd  muutunud, et me peame arvestama sellega, et ütleme kui tavalised inimesed saavad võtta klaasikase veini ja mul ei ole kahju seda vaadata, las võtavad, kui nad oskavad seda teha, aga mina ei tule sellega enam toime.»

«Sest kui ma mõtlen ja teen järeleandmisi, et võtan väikese klaasikese, tunnen sellest naudingut ja rõõmu, siis varsti järgneb sinna teine-kolmas. See on selline ohtlik mäng, millega ei tasu riskida.»

Ta tunnistas saates ka, et on alkoholisõltlane. «Jah, muidugi. Mulle meeldib see, et tänapäeval siiski meie ühiskonnas ka, me oleme edasi liikunud nii palju, et see pole mingi tabuteema või kohutav häbiaasi seda tunnistada, sest see on haigus, nagu iga teine asigi on haigus, ainult selle vahega, et sellest on võimalik paraneda, terveks saada.»

Nüüdseks on Viivi n-ö puhas olnud juba kaks aastat. Ta avaldas, et ka õel Siiril läheb järjest paremini. «Ta ei ole (sõltuvusest - toim) täielikult vabanenud, aga ta asus õppima usuteaduste instituuti ja see on kindlasti tema ala...» avaldas Viivi.

«Mul on muidugi kahju, et kõik tema (Siiri - toim) super-anded on tegelikult elanud kuskil varjus need aastad, aga ma näen, kuidas need tasapisi ärkavad ellu.» Ta lisas ka, et õel läheb järk-järgult üha paremini: «Ma ei saa  võrrelda sellega, mis oli aasta tagasi ja mis on nüüd. Siis oli see olukord raske, aga ta teeb suuri samme edasi ja ta on häst tubli.»

Oktoobris avab Viivi ka isikliku sõltuvus- ja rehabilitatsioonikeskuse ViVicumi. «Ma teengi seda sellepärast, et minu oma elukogemus on niivõrd võimas, et ma ei saa seda ainult endale hoida, sest ma tean, et on inimesi, kes võitlevad sellega.»

Viivi tunnistas saates ka, et napsutamise ja tipsutamise ning sõltuvuse vahelt jookseb õhkõrn piir. «Minu elus hakkas see samamoodi pihta, et väike tipsutamine, mis ei tundunud üldsegi halb. Aga see haarab sind vaikselt, see on nagu mingi soo, kuhu sa vaikselt sisse vajud.»

«Ma ei välista seda, et on ka tugevaid inimesi, kes suudavad tipsutada ja kui see tipsutamine ei ole väga sagedane, siis midaiganes. Võib-olla neile meeldib vahel väike klaasike veini või midagi, keegi ei pane seda neile pahaks.»

«Aga kui sellest saab juba selline dipsomaania, igapäevane tipsutamine, siis seal on tõesti õhkõrn piir selle vahel, kui sellest saab juba sõltuvus, kus inimene juba enam ei kontrolli seda tipsutamist.»

Uues sõltuvus- ja rehabilitatsioonikeskuses alustab Viivi tööd kogemusnõustajana. «See ei ole niisama, et ma hakkan kogemusnõustajaks, sinna juurde kuuluvad ka teamdised, eelkõige kogemused.»

«Keegi ilma enda kogemuseta ei saa hakata kogemusnõustajaks, sest muidu me ei räägi nende inimestega ühes ja samas keeles. Me teame, millest nad räägivad, me tunnetame nende probleemi sügavust ja sinna alla võib-olla peidetud ei tea, mis kuhi asju.»

«Võib-olla seal on midagi lapsepõlvest sügavat, võib-olla seal on geneetiline soodumus, võib-olla selle taga on mingi trauma või mingi kriisiolukord, millega nad ei suutnud toime tulla ja siis nad pugesid peitu lihtsalt sinna sisse ja otsisid endale kergendust ning lohutust alkoholist. Seal taga on palju asju ja sinnamaani tuleb jõuda ja hakata neid asju lahendama ja seda tuleb teha teadlikult ning adekvaatselt.»

Viivi tunnistas, et ka jumalal on selles kõiges suur osa. «Mina tulin ainult läbi oma murtud isiku, kus ma olin kaotanud täiesti iseenda, oma identiteedi, kus mul olid tõesti siirad, sügavad palved ja tohutu sirutamine jumala poole. Ma küsisin, jumal, kas sa ikka veel armastad mind, sest enda teada ma olin ju reetnud oma perekonna, kogu kristluse. Mis inimene ma enam olen?» selgitas ta.

Viivi lisas, et kahtlemata tegi ta omal ajal haiget ka oma pereliikmetele. «Me suhtlesime, aga mitte sellisel tasandil nagu varem. See suhtlemine oli kõik nagu läbi teatud udu ja need ei olnud enam nii lähedased suhted, nagu need meil varem olid.»

«Nad (lapsed - toim) ei ole tegelikult kunagi mulle etteheiteid teinudki. Nad lihtsalt vaatasid vist vaikides ja kannatades pealt seda, mis minuga toimus. Aga meie suhted on nüüd väga-väga lähedased, minu perekond on mulle number üks ja väga-väga kallis. Head suhted on.»

Uues ViVicumi sõltuvus- ja rehabilitatsioonikeskuses tahaks Viivi tööle asuda oktoobris, kuid naise sõnul on veel nipet-näpet teha: vaja on teha koduleht, Facebooki lehekülg, visiitkaardid jne. 

Ta tunnistas saates ka, et see sõltuvus- ja rehabilitatsioonikeskus pole tasuta. «Jah, sellel on oma hind. Samas, kui inimene midagi ei maksa omalt poolt, kui ta ei anna midagi omalt poolt, siis ta ka ei väärtusta seda. See on üle-eestiline standard, selline et me ei saa seda ka muuta,» selgitas ta.

Vaata ka täispikka intervjuud: