Helen Adamson: leian aina vähem inimesi, kellega suhestuda
28. september 2020, 11:56
/nginx/o/2019/06/17/12272935t1h20b2.jpg)
Blogijast lauljatar Helen Adamson nendib, et leiab üha vähem inimesi, kellega suhestuda ja selleks on süüdi ilmselt kontrollivajadus.
«Ma olen pikka aega tundnud, et minu maailmavaade, uskumused ja väärtused on nii palju muutunud, et ma leian aina vähem inimesi, kellega suhestuda. Tunnete tasandil sooviksin ma oma sõbraks iseenda klooni, kedagi kes näeb maailma TÄPSELT samamoodi nagu mina. Isegi kui ma mõistuse tasandil saan aru, et see ei ole võimalik ega vajalik,» kirjutab Helen oma värskeimas postituses.
«Kuna õpitud ellujäämismehhanism oli kontroll, siis soov teisi enda sarnaseks voolida, on kontrolli alla peidetud turvatunde vajadus, sest tuttav on turvaline,» seletab ta. «Turvalisuse vajadus on meie baasvajadus, kõik inimesed püüdlevad selle järele, teinekord esmapilgul varjatud viisidel.»
«Olgu olnud soov panna oma partnerit huvituma samadest asjadest, mõtlema samamoodi jne. Me kõik teeme seda mingil viisil. Kasvõi sellega, et ei aktsepteeri teiste inimeste reaalsust. Kui keegi ütleb, et ta ei usu sama mis meie, tahaks hakata talle selgeks tegema, kuidas ta eksib. Aga kas ikka eksib? Või on lubatud ka meist erinev reaalsus? Paljude jaoks paraku pole,» nendib Adamson.
Ta seletab, et pole ilmselt võõras, et keegi teisi õpetab või püüab selgeks teha kuidas teised eksivad: «Ekstreemsemad on foobiad, kus inimesed ei käi näiteks kodust väljas, sest kogu maailma pole võimalik kontrollida. Tegemist on sügavate traumadega ning kui neid ei tervendata, võib olukord ajas eskaleeruda.»
«Ma tean enda näitel, et esimene samm muutuste suunal on teadvustamine,» lausub muusik. «Märkamine, mis minuga toimub, kui ma tahan kontrollida teisi või end ümbritsevat, miks ma seda vajan ning kuidas vähehaaval hakkama saada selle vajaduseta. Ja ma rõhutan – see, et me midagi mõistame ei tähenda, et me peaksime kohe oskama 100% selle teadmise kohaselt käituda.»
«Vahepeal tuleb see mul päris hästi välja, vahepeal mitte. Ka see on osa kasvamisest. Enese täieliku aktsepteerimiseni jõuame me siis, kui aktsepteerime ka teisi, väline maailm on lihtsalt meie sisemaailma peegel,» arvab Helen.