Kas hukurist Jupiter muutis Veenuse «põrguks»?

Planeediteadlase sõnul oli Veenus kunagi päikeseline, soe ja veeküllane planeet, kus olid nii jõed kui mered, kuid siis toimus sündmus, mis muutis paiga tulikuumaks tühermaaks, teatab space.com.

Hiljutise uuringu kohaselt võib Veenuse «põrguks» muutumise taga olla Jupiter, mis liikus teise kohta.

Astronoomide teatel oli meie Päikesesüsteem oma nooruses tõeline Metsik Lääs, kus ei kehtinud veel ükski kosmiline seadus ja kõik kulges kaoses.

Arvatakse, et meie süsteemi suured planeedid ei tekkinud oma paregustel orbiitidel, vaid kuskil kaugemal.

Sellele viitavad asteroididevöös olevate objektid, kuid ka Neptuuni orbiidil olevad jäised jäänukid. Kui lisada juurde veel meie Päikesesüsteemi algusajast pärit gravitatsioonilised viited, siis on selge, et hiiglaslikud planeedid tekkisid teises kohas ja liikusid hiljem Päikesele lähemale.

Teadlastel ei ole selge, kuida kaugemal tekkinud planeedid oma praegusele orbiidile jõudsid.

Arvutimudelid näitasid, et esimesena hakkas oma praegusse paika liikuma Jupiter, talle järgnes Saturn ja siis teised planeedid.

Veel ühe simulatsiooni järgi jõudis Jupiter Marsi orbiidile, kuid siis kukkus oma paregusele orbiidile.

Nii või teisiti tekitas Jupiteri liikumine paraja kaose ja mõjutas teisi planeete. Jupiter on võimas planeet, mille mass on 2,5 korda suurem kui ülejäänud meie süsteemi planeetide mass kokku. Jupiteri väiksemgi liikumismuutus mõjutas kõike muud meie Päikesesüsteemis.

Mõjutusi sai ka Veenus, mis praegu liigub võrreldes teiste planeetidega peaaegu ideaalsel ringikujulisel orbiidil. Tema elliptilisus on vaid 0,007. See tähendab, et Veenus on Päikesele lähimas punktis temast 107 miljoni kilomeetri kaugusel ja kõige kaugemas punktis 109 miljonit kilomeetri kaugusel.

Uuringu järgi liikus Jupiter Päikesele lähemale ja oma gravitatsiooniga mõjutas Veenust, mis liikus väga elliptilisele orbiidile.

Kui Veenusel olid ookeanid, siis looded aitasid kaasa stabiilsele ümarale orbiidile. Seda lubab järeldada noore Veenuse ja Maa sarnasus.

Hoolimata teiste planeetide mõjust ja äärmiselt jahedatest perioodidest, on Maal siiski ookeanid ja teised veekogud alles. Veenusel nii hästi ei läinud, meie Päikesesüsteemi algusajal sattus ta Jupiteri tõttu väga väljavenitatud orbiidile, olles mõni aeg oma aastas Päikesest üsna kaugel ja mõni aeg Päikesele liiga lähedal.

Seega võis Veenus saada Päikeselt liiga palju kuumust ja ultraviolettkiirgust, mis ei võimaldanud elul tekkida. Mida lähemale liikus Veenus Päikesele, seda põrgulikumaks ta muutus.

Päikesest tingitud kuumuses hakkasid Veenuse ookeanid aurustuma ja amtosfääri veeaur hoidis kuumust kinni. Kuumuse tõttu aurustus planeedilt veel vett, mis jõudis atmosfääri, kuni tekkis kasvuhooneefekt. Kui enam ei olnud vedelikke, planeedi tektoonika seisukus, võimaldades süsinikdioksiidil atmosfääri jõuda.

Lõpuks kaotas Veenus kõik, millest oleks võimud elu tekkida ja planeet sõna otseses mõttes keetis end surnuks, saades sellekst tõuke hulkunud Jupiterilt.

Teadlaste sõnul on Veenusega juhtunu ka meile ohumärgiks praeguste üha suurenevate kasvuhoonegaaside hulga tõttu.

Alles hiljuti teatasid Veenuse uurijad, et planeedi atmosfääris leiti fosfiini, mis on küll mürgine gaas, kuid samas viide elule, sest see aine tekib Maal mikroskoopilise elutegevuse tõttu.

Siiski on ka skeptikuid, kelle sõnul on Veenuse temperatuur üle 400 kraadi ja atmosfäär on süsinikdioksiidist ehk tegemist on keskkonnaga, kus elu tekkimine on nende arvates üsna võimatu.

Ei ole veel selge, millisest allikast Veenuse fosfiin pärineb.