R, 30.10.2020

KATKEND RAAMATUST ⟩ Kaire Vilgats: püüan mitte olla ainult pandav raam, vaid eelkõige õnnelik inimene oma kehas

Kaire Vilgats.

FOTO: Madis Sinivee/Postimees/Scanpix

Kas sina julgeksid avalikult raamatus kirjutada, mismoodi su rinnad pärast kolme lapse imetamist näevad välja kui kivid sokkides? Või seda, kas sulle meeldib paljana olla või pornot vaadata? Eesti armastatuimad bäkilauljad Kaire Vilgats ja Dagmar Oja on valmis saanud avameelse, ausa ja südantliigutava raamatuga «Ilusad suured tüdrukud», kus räägivad oma kehakaalust, õelatest kommentaaridest, enesekriitikast ning enda armastamise teekonnast.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Elu24 jagab oma veergudel värskest raamatust üht vürtsikat katkendit!

Kuidas on teie hinnang oma keha ja enese kui naise kohta aja jooksul muutunud?

Dagmar: «Ma meeldin endale sellisena, nagu olen. Olen noores põlves tihti mõelnud, kes ma tahaks olla, aga alati olen jõudnud selleni, et tahan olla mina ise. Ma püüdlen selle poole, et ma oma keha rohkem armastaksin.» 

Kaire: «Olen oma keha suhtes olnud ikka väga halastamatu. Meenuvad hetked, kus ma ei lasknud oma mehel oma keha ega rindu hellitada, sest pidasin neid koledaks. Pärast iga sünnitust läksid need ju "pikemaks" nagu kivid sokkides (naerab häbelikult). Praegu olen oma elus sellises staadiumis, kus püüan oma keha ja enda isiku suhtes olla leebem, austavam. Minu keha on minu hinge kodu ja püüan hinnata oma keha just sellisena, nagu ta on, kuna see on ilmale toonud kolm minu elu õit, kolm vinget tegelast, kaks poega ja tütre! Nüüd olen enesele teadvustanud, et minu keha on kolme lapse kandmise tagajärjel muutunud. Kuigi kõht ja rind on suuremad, on see täiesti ok. See selgus ja aktsepteerimine tuleb minust enesest. Pärast paastu on mul selge pilk ja uus fookus. Ma ei mõtle kogu aeg oma keha peale, aga kui analüüsin, saan aru, kuidas ja mille tõttu keha on muutunud. Püüan mitte olla ainult pandav raam, vaid eelkõige õnnelik inimene oma kehas, mis on täpselt selline, nagu ta olema peab. Mind on sügavalt puudutanud, kui olen näinud kedagi minu masti "ruumikat" naist ja endamisi mõtelnud, et kui inimene tunneb end oma kehas vabalt, ongi see tore ja ilus. Need kogemused on ka minu enda enesetunnet toitnud ja täitnud.» 

Dagmar: «Ma olen enamasti kogu aeg endast heal arvamusel. "Mis nüüd mina" on pigem olnud võltstagasihoidlikkus. Ma olen töökas ja andekas. Kiitust võtan järjest rohkem siiralt vastu. Kui ma tänan inimesi kiituse eest, siis väljendan seda samuti siiralt.»