Praegu Rootsis elav ja eraõpetajana töötav Helje Kaskel on aastaid võidelnud Estonia laevahuku põhjalikuma uurimise ja tõe välja selgitamise eest. Uute avastuste valguses nõuab ta läbipaistvat uurimist ja toetab siseminister Mart Helme soovi hukkunud märjast hauast üles tuua.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Otepääl kasvanud Helje Kaskel abiellus tuntud muusiku Urmas Alenderiga 1985. aasta 8. oktoobril. Eile möödus nende pulmapäevast 35 aastat. 1989. aastal kolisid nad Rootsi, kaasas Alenderi tütar Yoko eelmisest abielust. Paar läks lahku 1992. aastal, kuid abielu jäigi lahutamata.

«Olen talle tänulik, et ta seitse aastat minuga oli. Olen talle väga, väga palju mõelnud. See on olnud mulle pidevaks elu sisuks. Ta oli äärmiselt kena inimene. Ma loomulikult armastan teda senini. Vaevalt mul õnnestub selle eest kuhugi põgeneda,» rääkis Alender 1994. aasta kevadel ajalehele Post.

Alender hukkus 1994. aasta 28. septembri öösel Estonia katastroofis. See oli tema esimene tööpäev parvlaeval Estonia.

Mehe surma järel on Kaskel pühendunud Estonial hukkunute lähedaste nimel võitlemisele ning juhtinud 2002. aastal loodud omaste ühingut Estonia Protsessi Ühing (Estonia Litigation Association).

Enam kui kümnendi eest nõudis ühing hauarahu kokkuleppe tühistamist või muutmist, kuid tulutult.

Nüüd on soovitud eesmärk jälle käega katsuda.

Helje ja Urmase pulmapidu 8. oktoobril 1985 Ruja bassimehe Tiit Haagma juures.

FOTO: Erakogu/Helje Kaskel

Kuidas te uude dokumentaalsarja «Estonia – leid, mis muudab kõike» ja seal näidatud avastustesse suhtute?

Minu arust on see väga meisterlikult tehtud. Sarja süžee on uskumatult hästi edasi jutustatud, tegelaste ütlused ja dokumentaalkaadrid on põimitud ühtseks tervikuks. Laevahuku mitmeid aspekte näidatakse uues valguses, tuues meie silmi ette põrgu, mis tol ööl läbi elati.

On tõesti märkimisväärne, et Henrik Evertsson (dokumentaali režissöör – toim) võttis Estonia vraki uurimise ette teades, et hauarahu rikkumine on 2-aastase vabadusekaotusega karistatav.

Hauarahu nagu viigileht, millest isegi mõtlemine, selle taha vaatamine on sündsusetu. Selline ajupesu on olnud aastaid domineeriv ja mitte ainult šokeeriv, vaid skandaalne on see, et meie eest on nii kaua varjatud laeva keres olnud vigastusi ja tunnistajate ütlusi, mis maalivad Estonia hukust märksa erineva pildi, kui meile siiamaani on püütud pähe hõõruda.

Kui Estonia põrkaski kokku mingi kaubakonteineri või kiviga, siis miks seda varjata, miks teatud dokumendid 75 aastaks salastada?