Tšehhi seeneline leidis pronksiaegse mõõga

Roman Novaki sõnul avastas ta haruldased esemed, kui oli pärast vihma Praha lähedases metsas seenel, kirjutab dailymail.co.uk. Ta kaevas silma jäänud metalli välja ning sai aru, et tegemist on mõõga ja kirvega, mis ei pärinenud nüüdisajast.

«Olin seenel, kui märkasin kivide vahel metalli. Katsusin ja sain aru, et tegemist on mõõgateraga. Kaevasin edasi ja leidsin ka pronksist kirve,» sõnas mees raadiojaamale Radio Prague International antud intervjuus.

Novak teatas leidudest arheoloogidele, kes asusid ala uurima, lootes leida veel midagi.

Arheoloogide sõnul on mõõk ja kirves pärit umbes 1300. aastast eKr, kui Kesk-Euroopas oli urniväljade kultuur. Nimetus on saadud selle järgi, et surnud tuhastati ja nende tuhk pandi anumatesse, mis maeti põldudele.

Arheoloogide teatel erinesid pronksi- ja sellele järgnenud rauaaja mõõgad valmistamisviisi poolest. Kui pronksiajal pronks sulatati ja valati mõõgakujulisse vormi ja lasti jahtuda, siis rauaajal taoti metall mõõgaks, kui see oli kuum.

Tšehhi metsast leitud mõõgal on kaheksakujuline käepide, millel on rõngad ja poolkuud.

Leidu uurinud teadlaste sõnul valmistati selliseid mõõkasid pronksiajal tänapäeva Põhja-Saksamaa aladel. «Näha on, et mõõga valmistaja andis endast parima, kuid kvaliteet jäi ikkagi viletsaks. Röntgenuuring näitas, et mõõgas on väikesed mullid,» selgitas Sileesia muuseumi arheoloogiaosakonna juht Jiří Juchelka.

Arheoloog lisas, et just viletsa kvaliteedi tõttu ei olnud mõõk kindlasti võitlusrelv, vaid ilmselt tseremoniaalne ese. Leitud kirves oli kvaliteetsem ja seda kasutati arvatavalt igapäevase tööriistana. 

Leid on siiski erakordne, sest tegemist on alles teise pronksiajastu mõõgaga, mis Praha lähedalt leitud. 

Arheoloogide sõnul avastasid nad alalt, kus seeneline mõõga ja kirve leidis, veel pronksiajastu esemeid. Lisaks mõõgale ja kirvele need puhastatakse, konserveeritakse ja pannakse muuseumi näitusele.

Ida-Euroopas on seenelkäimine nii populaarne hobi kui tasuta toidulaua täiendamine. Oktoobris leidis seeneline Kesk-Poolas 17. sajandi hõbemündid. Bogusław Rumiński sõitis jalgrattaga Jezuicka Struga küla lähedasel teel, et minna seenele, kuid kukkus teel olnud kuumalise moodustise tõttu ümber.

Maapinnamuhk läks katki ja kui ta käe sisse pistis, jäid talle pihku mündid.

Ta kutsus arheoloogid leidu vaatama ja nende sõnul olid rahad pärit kuningas Jan II Kazimierz Waza ajastust. Tegemist oli viimase Vasade soost Poola kuningaga, kelle eluaastad olid 1609 – 1672. Jan II Kazimierzi ajal jõudis haripunkti Rzeczpospolita ja Vene tsaaririigi vaheline võitlus ülemvõimu pärast Ida-Euroopas.

Arheoloogide teatel vermiti mündid, mida oli maapinda peidetud kokku 86, ajavahemikul 1657 – 1667. Mündid ei olnud kahjustada saanud ega kulunud, seega olid need maetud kohe pärast vermimist.

Pronksiaeg on esiaja keskmine põhiaeg kiviaja ja rauaaja vahel. Eri piirkondades dateeritakse pronksiaja kestust erinevalt. See algas, kui tähtsaima tööriistamaterjalina tuli kasutusele pronks. Ajastu lõpp on perioodis, mil raud hakkas oma tähtsuselt pronksi ületama.

Euroopas algas pronksiaeg umbes 2000–1500 eKr ja kestis kuni 600–500 eKr.