PILDID ⟩ Tere talv: rahvas tuleb metsast, korvid seeni täis!

Alles pühapäeval postitas «Eestimaa seened» facebooki grupi liige Triin Oks pildi Lääne-Eestist korjatud ligi 70 liitrisest vannitäiest lehter-kukeseentest. 

«Kui külma ei ole käin iga nädalavahetusel metsas seeni korjamas. Seekordne saak on korjatud Nõva metsadest,» rääkis Ots Elu24-le ja lisas, et seenel käis ta koos mehega. Kokku kulus neil metsas umbes kaks ja pool tundi. 

Peamiselt korjaski paar lehter-kukeseeni ja kollaseid kukeseeni. «Seened kuivatan, külmutan ja annan tuttavatele. Seentest teen päris palju toite, kuna sööme päris tihti seeni,» lisas Ots.

Otsa jaoks ei ole see sel novembril ainus kord metsas seenel käia. Ta on pea igal nädalavahetusel erinevatest metsadest kilode kaupa seeni välja toonud. Näiteks korjas ta ka 15. novembril Lääne-Eesti metsadest pea 20 kilo lehter-kukeseeni. 

Hiljuti jagas Facebookis pilti oma seeneleiust karahvusringhäälingu ajakirjanik Tooma Sildam, kes korjas 21. novembril Saarde valla metsast kastmejagu kollaseid kukeseeni. 

Tallinna Ülikooli Loodus- ja terviseteaduste instituudi botaanika ja mükoloogia lektor Tõnu Ploompuu sõnul on see igati normaalne, et kui lund maas ei ole siis seened kasvavad.

«See tundub ebanormaalsena, kuna varemalt sellist kommet polnud. Hilissügisese seenelkäimise taga on väga olulisena internetikeskkond ja selles seni veel toimunud demokraatlik info liikumine. Toimunud on väga laialdane seente õpe. Nii interneti gruppides, internetis kui ka üha uute seeneraamatute põhjal,» selgitas Ploompuu Elu24-le põhjuseid, miks inimesed lumevaesel novembril metsa seenele kipuvad.

Vähesel määral otsisid ja korjasid Ploompuu sõnul 30 aasta eest vaid silmapaistmatult üksikud inimesed näiteks ammu tuntud talvist seent sametkõrgest. 

«Praegu on sametkõrges üsna laialdaselt tuntud, vähemalt tasemel, et on olemas, aga ei julge korjata, kuna kindlalt ei tunne,» selgitas Ploompuu.

Teine hilissügisese seenekorjamise taga olev seen on Ploompuu sõnul lehter- ja kollakas kukeseen. «Nemad ilmusid eestlaste teadvusesse alles 1990-ndatel, kui olid parasjagu tõusnud Soomes populaarseteks. Ja selle tõusu harjal tekkis aktiivne suhtlus soomlastega,» rääkis Ploompuu.

Praeguseks on need kukeseened ilmselt juba poolte seeneliste poolt otsitavate seente hulgas. Ja need seened on kuni lumeni korjatavad.

«Välja tulevad nad juba suvise niiskusega, aga kasvavad kuni hilissügiseni. Hariliku kukeseenega on tegelikult samamoodi, aga teda on suvel lihtsam märgata, ta korjatakse varasügisel rohkem ära. Praegu, kui rohi metsa all suures osas kadunud, on lehter- ja kollakas kukeseen aga paremini nähtavad,» kirjeldas mükoloog.

Ploompuu lisas, et inimesed on metsas õppinud paremini nägema ka harvemaid puidul kasvavaid südasügise-hilissügise seeni. «Kaubanduslikult tuntud austerservikut leiab ilmselt praegu ka rohkem kui kunagi varem. Meie enneolematult laialdaste raiesmike kännustikud sobivad talle. Okaspuude kändudelt leiab suits-kollanutti, surnud püstistelt lehtpuudelt tigupanelli,» loetles Ploompuu.

Nii austerservikut kui tigupanelli saab aga korjata veel ka talve algupoolel.

«Praegune hilissügisene seente korjamine on seega suurel määral viimaste kümnendite seeneõppe tulemuseks. Teiseks võib teatavat tähendus olla ka tänavusel sügisel, sest tõsist külma pole olnud, seetõttu leiab vähesel hulgal ka südasügise seeni näiteks ebaheinikud, riisikad ja teised,» rääkis Ploompuu.

Samuti pole seeneteadlase sõnul olnud lumikatet, mille all kukeseened lähevad kergesti hauduma ja mädanema.

«Ise olen korjanud viimasel ajal vaid huvitavaid seeni, mille liigilist kuuluvust on vaja määrata. Söögiseente suhtes olen valiv ning seened pole mu põhitoit. Suvest sügiseni on kogunenud piisav talvevaru häid ja väga häid seeni. Aga kui kuskil peaksid praegu ilusad söögiseened ette jääma, ega siis korjamisest ei loobu,» selgitas Ploompuu lõpetuseks.