VIDEO ⟩ Tiit Pruuli abikaasa Maris kirjeldab oma kõige kõhedamat ööd Bellingshauseni pardal

Ekspeditsioonilaevaga Admiral Bellingshausen mereretke Antarktika 200 eestvedaja Tiit Pruuli ja abikaasa ning purjelaeva pootsman Maris Pruuli on pannud oma seitse kuud kestnud avastusretke kaante vahele. Raamatu «Jäine igatsus. Armastus Antarktika moodi» avaldamise puhul külastasid Pruulid «Õhtu!» saadet, kus rääkisid põgusalt oma vägevast retkest.

Saatejuht Piret Laos kirjeldab saatekülalisi tutvustades Antarktika mereretke kui hullumeelset ettevõtmist. Seitse kuud kestnud ekspeditsiooni ajal käis Admiral Bellingshauseni pardal kokku üle saja inimese, sealhulgas ka president Kersti Kaljulaid. Laos tahtis esmalt aga teada, mis oli Pruulide jaoks selle avastusretke kõige hirmsam hetk.

Tiit tunnistas kohe, et midagi väga hirmsat seal ei olnudki, aga mõned kohad olid natuke raskemad. 

Marise jaoks juhtus kõige hirmsam hetk aga juba enne reisi algust. «Meil oli sobilik laev väljavalitud, see tuli Hispaaniast Eestisse tuua, et see siin korda teha. Ja meie tulek sattus jaanuarisse, kus tormid on kaunis sagedased ja siis Atlandi ookeanil ühel öisel ajal lakkas tuksumast mootor, läks ära elekter, kõrvulukustav sireen – kõik oli pime,» kirjeldas Maris kõhedat hetke.

«See oli pisut õõvastav,» täpsustas Maris ja lisas, et kõik sadamad neist edasi olid tormi tõttu suletud, ankrusse nad jääda ei saanud ja ainus võimalus oligi laev käigu pealt korda teha. «See võttis muidugi tunde ja ei saa öelda, et nende tundide jooksul ei oleks vahepeal natuke kõhe tunne olnud.»

Sarnane situatsioon juhtus ka retke ajal, vahetult enne Antarktikasse jõudmist, ühes kõige raskemas purjetamise regioonis. Siis ei läinud mootor ühel päeval lihtsalt käima. «Seal siis oleks selle saja tonnise purjekaga olnud päris raske manööverdada sadamasse, kui me ei oleks mootorit käima saanud,» avaldas Tiit.

Lisaks tehnilistele raskustele tahtsid saatejuhid teada, kas Pruulid läksid laeval ka tülli. «Sellega seoses meenub mulle üks tore vahetusmees. Kui ta oli maha läinud, siis ta kirjutas meile ja ütles, et «mina ei ole aru saanud, kas merele tulevad sümpaatsed inimesed või meri muudab nad selliseks»,» tõi Maris näiteks ja viitas sellega tõsiasjale, et tülitsemist laeval ei olnud.

Tiit täpsustas, et laeval olevad inimesed teadsid täpselt, kuhu nad lähevad ja mille pärast nad lähevad. «Nad said tõesti aru, kui mul tuli koduigatsus peale või merehaigusest oli tervis kehv, tulid toetasid. See oli hästi kokkuhoidev meeskond,» kirjeldas Tiit kõiki, kes ekspeditsioonilaeva peal selle seitsme kuu jooksul viibisid. 

Intervjuu käigus tuli jutuks ka laeva toidumenüü ja see, miks laeval olles kunagi igav ei olnud. 

Tiit ütleb vestluse lõpus, et nende kirjutatud raamatus kirjeldab tema ise Antarktika karmidest avastusretkedest ja polaaruurijatest, Marise aga ekspeditsiooni igapäevaelu merel. Kusjuures raamatu tutvustuses on mainitud, et Marise logiraamat on esimene mereekspeditsiooni kokkuvõte eesti naispurjetajalt.