Norra mäestikujääst leiti 68 noolt, mis on pärit kiviajast keskajani (1)

Teadlastemeeskond tegi Langfonne jääalale ekspeditsiooni kahel väga soojal suvel, 2014 ja 2016, leides lisaks nooltele veel ka loomaluid ja sarvi, mis viitavad, et jahimehed pidasid seal jahti aastatuhandeid, teatab nationalgeographic.com. 

Arheoloogide arvates jäi jahipidamise tehnika samaks ka siis, kui relvad arenesid, kivist ja jõekarpidest nooleotsad asendusid rauast otstega.

Norra arheoloogid avaldasid nüüd leidudest raporti, milles on, et leiti 68 tervet või katkist noolt, lisaks viis nooleotsa. Osa neist on pärit neoliitikumist, kuid oli ka uuemaid, 14. sajandist pärit nooli.

Mitmel pool maailmas mäestikualadel on hakanud jää sulama ja paljastanud sajanditetaguseid esemeid. Arheoloogide sõnul säilivad sellised objektid jääs hästi, kuid kui sulavad välja ning neid hakavad mõjutama ilmaolud, on lagunemine kiire.

Langfonne jääala hakkas arheoloogidele huvi pakkuma pärast seda, kui matkaja leidis 2006. aasta suvel sealt 3300 aasta vanuse nahkjalatsi.

Arheoloog Lars Pilø oli esimene, kes leiust teada sai ja arvas, et Norras on samamoodi jääs vanu esemeid, nagu Kanada Yukonis, USA Kaljumägedes ja Euroopa Alpides.

Erinevalt liustikest, mis on aeglaselt liikuvad jäämassid, on jäälaigud fikseeritud lume- ja jäälademed, mis võivad aja jooksul kasvada ja kahaneda.

Teadlased oletasid, et sellises paigas nagu Langfonne juhtus järgmine: temperatuuri tõustes sulasid jäässe kinni jäänud esemed välja ladestumise järjekorras.

«Jää on nagu ajamasin. Kõik, mis sinna maandub, jääb sinna ja on kaitstud,» sõnas Pilø.

See tähendab, et vanimad esemed võidakse leida jääalalt kõige sügavamalt. Täpselt samamoodi on ka pinnases olevate esemetega, kõige vanemad on kultuurikihis kõige sügavamal.

Arheoloogid arvasid, et esemed jäid sinna, kuhu inimesed need kas jätsid või kaotasid, aidates rekonstrueerida, kuidas inimesed sajandeid tagasi küttisid.

Langfonne nooled olid sobivad ajamasina teooria testimiseks, kuna nende vanus oli kiviajast keskajani.

«Nooled ja loomaluud kinnitasid oletusi, et Norra kõrgmäestiku jääaladel jahiti põhjapõtru. Need külma armastavad loomad liikusid suvekuudeks mägedesse, et vältida putukahammustusi. Inimesed järgnesid neile vibude, noolte ja jahinugadega,» sõnasid arheoloogid.

Nooleleidudele tehtud süsinikuuring näitas, et Langfonne jääala kohta ajamasina teooria ei kehti. Põhjus selles, et vanimad leiud olid väga lagunenud, nagu nad ei olekski olnud jääs, vaid neid oli sajandeid lõhkunud päike, tuul ja sademed.

Hilisematest perioodidest pärit nooled, näiteks 1500-aastane nool, millel on teravaks otsaks 80 kilomeetri kauguselt jõest pärit teritatud jõekarp, nägi välja uus, nagu seda oleks hiljuti kasutatud.

«See tekitas kahtluse, et jääga juhtus midagi, vanemad esemed paljastusid ja hiljem taas külmusid. Vanemad ja nooremad nooled olid läbisegi, mitte ajalises järjekorras. Arvatavalt gravitatsioon ja vesi liigutasid neid,» selgitas Pilø.

Bergeni ülikooli glatsioloog Atle Nesje selgitas, et tõenäoliselt sulas kuumadel suvedel jää ja paljastas vanad esemed. Sulamisvesi kandis nooli edasi, mis olid lõpuks segamini ja külmusid taas.

Ka liikunud jää võis asju liigutada, väljasulanud nooli aga lükkasid ka tuulehood tõenäoliselt edasi. Osa objekte võis aga oma kohale jääda.

Teadlaste sõnul andsid Langfonne nooled uut infot selle kohta, kuidas inimesed seda jääala kasutasid ja kuidas seal küttisid.

Teatud kihtides oli palju põhjapõdraluid, kuid väga vähe nooli. Teistes kihtides oli vastupidi.

See viitab, et inimesed ei jahtinud siis jääl, vaid põhjapõtru tapsid hundid. Huntidest jäänud korjuseid sõid aga ahmid.

Uuring andis Langfonne jääalala kohta veel infot, mis puudutas viikingiaega aastatel 600 – 1300.

Arheoloog Pilø teatel oli siis palju nooleleide, kuid nappis põhjapõdraluid. Tema sõnul ei ole see juhus, vaid viikingid viisid tapetud põhjapõdrad oma küladesse, kus neilt naha, sarved ja sõrad eemaldasid, et need müüa. Liha kasutati ise ära.

Glatsioloog Nesje sõnul on liustike ja jääalade sulamine aina kiirenenud. Ta uurimine näitas, et Langfonne jääala on praegu palju väiksem, kui oli 1990. aastate lõpul ning vaid kümnendik sellest, mis ta oli väikesel jääajal 14. - 19. sajandini, mil temperatuur palju langes.

Jää kiire sulamine tähendab, et arheoloogid peavad kiirustama, et midagi väärtuslikku kaotsi ei läheks.