Maailmas on üks inimene, kes on jäänud osakestekiirendi prootonivoo ette
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
1. detsember 2020, 13:43
/nginx/o/2020/12/01/13506263t1hf53e.jpg)
Osakestekiirendid on oma nime väärilised. Šveitsi ja Prantsusmaa piiril asuv Euroopa Tuumauuringute Keskuse suur hadronite põrkur (Large Hadron Collider - LHC) ehk suur osakeste kiirendi suudab prootonite kiiruseks saada 99,9999991 protsenti valguse kiirusest enne, kui nad üksteisega kokku põrkavad. Valguse kiirus vaakumis on jääv suurus, mille väärtus on C= 299 792 458 m/s.
Kiirus on võimas, kuid samas tuleb arvestada, et ühe prootoni mass on 1,672621777 * 10⁻²⁷ kg, kirjutab is.fi.
Osakestekiirendis on prootoneid väga palju. LHC algusaegadel liikus korraga umbes 500 triljonit prootonit ja kui need kokku liita, on lõpptulemuseks kineetiline energia, mis on võrreldav liikuva veduriga. Erinevalt vedurist on osakestekiirendis kogu energia koondunud väga väikesele voole.
Füüsik Sean Carroll kirjutas oma raamatus «The Particles at the End of the Universe» (Univesrumi lõpu osakesed): «Ma ei taha jääda prootonivoo ette».
Suur osa prootonivoost liikus läbi Bugorski. Kui ei oleks liikunud, oleks mehe pea plahvatanud.
Ajaloost on teada vähemalt üks inimene, kes sattus osakestekiirendi prootonivoo ette.
See juhtum leidis aset 1978 Nõukogude Liidus Moskva lähedal asuvas Protvino füüsikakeskuses, kus füüsik Anatoli Bugorski pani oma pea kogemata U-70 sünkrotroni prootonivoo ette.
«Nägin valgust, mis oli kirkam kui 1000 Päikest,» sõnas venelane hiljem.
Mehe sõnul ei tundnud ta prootonivooga pihta saades valu, kuid ta nägu sai kiirguse tõttu kahjustada, vasakust kõrvast kadus kuulmine, tal tekkis vasaku näopoole halvatus ning epilepsiahood.
Bugorski jäi ellu, ta sai hiljem füüsikas doktorikraadi ja töötas U-70 sünkrotroniga veel aastakümneid.
Carroll kirjutas oma raamatus, et suur osa prootonivoost liikus läbi Bugorski. Kui ei oleks liikunud, oleks mehe pea plahvatanud.
Lisaks koosnes U-70 prootonivoog 76 gigaelektronvoldise kineetilise energiaga prootonitest. See on umbes 1/13 lendava sääse kineetilisest energiast.
LHC prootonite energia on umbes 86 korda suurem ehk iga prootonite kokkupõrge on koguenergialt 13 TeV (teraelektronvolti). Sinna ei tasu minna õnne proovima ja tegelikult ei ole see ka võimalik, sest LHC kiirendi paikneb 100 meetri sügavusel 27-kilomeetrise ümbermõõduga rõngakujulises hästi valvatud tunnelis. Selle ülesandeks on leida ülisuure energiani kiirendatud laetud osakesete kokkupõrkel tekkivaid senitundmatuid osakesi.
/nginx/o/2020/12/01/13506259t1h8bc6.jpg)
Prooton on subatomaarne osake, mis koosneb kvarkidest ja gluuonist, mis moodustavad liitosakese hadroni.
Osakestekiirendi on masin, mis kasutab elektriliselt laetud osakeste valguse kiiruse lähedaste kiiruste juurde kiirendamiseks elektromagnetvälja.