25. detsembril 1960 oli Seppo Saarinen teel koju Edela-Soomes asuvasse Krootila külakesse. Tegelikult pidi ta saabuma päev hiljem, jõulu teiseks pühaks, et veeta pühad koos ema-isaga.
Seppo polnud üksinda. Tal oli kaasas hea sõber, kellega koos nad läbi pimeduse ja lume sumpasid. Kohale jõudes leidsid nad, et välisuks oli lukust lahti. Kui nad tuppa astusid, astus samal hetkel Seppo isa, 40-aastane Pentti köögist välja ning lukustas enda järel ukse. Kui Seppo küsis, kus on ema, vastas Pentti, et ema on läinud välja. Seppo küsis, kas ema ehk võib olla lähedalasuvas majas, kus ta tööl käib. «Ta ei ole seal enam kunagi,» ütles Pentti. Kuna poisid olid väljas näinud ka väikeseid saapajälgi, pidasidki nad neid ema omadeks.
Pentti käitus tavapäraselt, kuigi poistele tundus, et ta jälgib neid kuidagi eriliselt suure tähelepanuga. Õhtul läksid nad läbi köögi, et ema magamistoast leida magamiseks lisatekke. Köök oli pime ja kui Seppo küsis isa käest, miks köögis tuli ei põle, tuli vastus kiirelt. «Pirn läks läbi,» seletas isa.
Hoolimata hämaruse kattevarjust märkas poeg, et asjad, mis tavaliselt olid pliidile tõstetud, vedelesid nüüd põrandal. Isa ütles, et ta oli koristanud ja see jäi pooleli.
Kus on ema?
Seppo ema Hilkka oli lühike, kleenuke naine. Teda kirjeldasid tuttavad hea inimesena, isegi ilusa naisena. Oma kadumise hetkel oli ta vaid 33-aastane viie lapse ema. Kahjuks ei elanud sel ajal enam ükski tema lastest kodus. Sekkunud oli sotsiaalhoolekanne – Pentti jõi sageli ning muutus vägivaldseks, seega ei peetud kodu lastele sobivaks keskkonnaks.