KÜLMAVÄRINAD ⟩ Müstiline «ahjusurm» Soomes, mille kohta tõde on tänaseni välja selgitamata

Pentti Saarinen ahju ees pärast vanglast vabanemist Foto: Kuvatõmmis videost
Dagmar Lamp
, Elu24 peatoimetaja asetäitja
Copy

25. detsembril 1960 oli Seppo Saarinen teel koju Edela-Soomes asuvasse Krootila külakesse. Tegelikult pidi ta saabuma päev hiljem, jõulu teiseks pühaks, et veeta pühad koos ema-isaga. 

Seppo polnud üksinda. Tal oli kaasas hea sõber, kellega koos nad läbi pimeduse ja lume sumpasid. Kohale jõudes leidsid nad, et välisuks oli lukust lahti. Kui nad tuppa astusid, astus samal hetkel Seppo isa, 40-aastane Pentti köögist välja ning lukustas enda järel ukse. Kui Seppo küsis, kus on ema, vastas Pentti, et ema on läinud välja. Seppo küsis, kas ema ehk võib olla lähedalasuvas majas, kus ta tööl käib. «Ta ei ole seal enam kunagi,» ütles Pentti. Kuna poisid olid väljas näinud ka väikeseid saapajälgi, pidasidki nad neid ema omadeks.

Pentti käitus tavapäraselt, kuigi poistele tundus, et ta jälgib neid kuidagi eriliselt suure tähelepanuga. Õhtul läksid nad läbi köögi, et ema magamistoast leida magamiseks lisatekke. Köök oli pime ja kui Seppo küsis isa käest, miks köögis tuli ei põle, tuli vastus kiirelt. «Pirn läks läbi,» seletas isa.

Hoolimata hämaruse kattevarjust märkas poeg, et asjad, mis tavaliselt olid pliidile tõstetud, vedelesid nüüd põrandal. Isa ütles, et ta oli koristanud ja see jäi pooleli.

Kus on ema?

Seppo ema Hilkka oli lühike, kleenuke naine. Teda kirjeldasid tuttavad hea inimesena, isegi ilusa naisena. Oma kadumise hetkel oli ta vaid 33-aastane viie lapse ema. Kahjuks ei elanud sel ajal enam ükski tema lastest kodus. Sekkunud oli sotsiaalhoolekanne – Pentti jõi sageli ning muutus vägivaldseks, seega ei peetud kodu lastele sobivaks keskkonnaks.

Ema Hilkka Saarinen ei naasnud koju ka õhtuks. Asjast anti teada politseile ja naine kuulutati kadunuks. Seppo käis ikka isal külas, jäädes paari päeva kaupa ka ööseks. Aastad möödusid, aga emast polnud ikka jälgegi. Seppo kahtlused suurenesid – midagi oli jõuluõhtul 1960 juhtunud. Midagi halba.

Nii asus ta ise salajast uurimistööd tegema. Kui isa kodus polnud, otsis ta valdused läbi. Õues ei märganud ta midagi kahtlast, nii pööras ta oma tähelepanu majale endale. Ta otsis maja alt, keldrist ja pööningult. Lõpuks jõudis ta pliidini, mis pisikese köögi nurgas seisis. Telliseid uurides märkas ta, et paistis, nagu oleks soemüür lahti võetud ja uuesti kokku pandud. See oli kummaline – pliiti isegi ei kasutatud, seega milleks seda parandada?

Kirjad politseile ja ajakirja

Pentti Saarinen elas pisikeses majas üksi edasi, kuid aastaks 1966 olid poja Seppo kahtlused läinud nii tõsiseks, et ta kirjutas politseile kirja, paludes, et nad tuleksid ja ahju lähemalt uuriksid. Politsei – ei reageerinud.

Poeg aga ei jätnud. Aastal 1967 saatis ta anonüümse kirja ajakirjale Elämä, mis avaldati pealkirja all «Ma arvan, et mu isa on mõrtsukas». Selles olid mõned detailid muudetud, näiteks asukoht ja kuupäev. Kui isa ja poeg pärast ajakirja ilmumist kohtusid, küsis Pentti Seppo käest: «Kas sa ei arva, et me peaksime kumbki oma asjadega tegelema?»

1972. aastal – tosin aastat pärast kadumist – tuli linnakese politseijaoskonda tööle uus uurija, kes hakkas vanade juhtumitega tutvuma. Ta nägi ka Seppo kuus aastat tagasi saadetud kirja ning helistas talle kohe, et rohkem kuulda. Uurija oli kindel, et naise kadumise ning imelike ahju ehitustööde vahel oli seos.

Lõpuks, 27. novembril 1972 tuli politsei Pentti Saarise koju, et ahi tellis tellise haaval lahti võtta. Nad kaevasid mitu tundi, kuni lõpuks märgati kummikut. Üks politseinikest katsus seda ning tundis kummikus varbaid. Õige pea ilmus nähtavale ka Hilkka Saarise pea. Ta oli tõesti maetud ahju nende kivide alla, mille peale käib tavaolukorras küpsetusnõu.

Lisaks kummikutele olid tal käes villased kindad, nii et tundus, et ta on maetud välirõivastes. Politsei sõnul surnukeha ei lehanud, pigem oli see mumifitseerunud. «Oli ka puuduvaid asju, näiteks nägu,» ütles üks politseinikest. Seppo Saarinen pidi koroneri juures oma ema tuvastama.

Kohtus asjad selgeks ei saanud

Pentti Saarinen peeti kahtlustavana kinni ja viidi ülekuulamisele, kus ta midagi üles ei tunnistanud. Ta väitis, et tal pole aimugi, kuidas Hilkka ahju sisse sai. Surnukehal polnud ka jälge vägivallast, nii spekuleeriti, et ta võis sissemüürimise hetkel isegi elus olla. Naabrite sõnul oli Pentti varem korduvalt ähvardanud oma naise ära tappa nii, et teda kunagi ei leita. Ka tuli hiljem välja, et ta oli kohalikust külaraamatukogust naise surmale eelnevalt laenutanud palju tapmisega seotud raamatuid.

12 aastaga olid mõned Pentti kuritegudest (näiteks koduvägivald) aegunud, teiste osas polnud piisavalt tõendeid. Kohtus olid tema ütlused vastukäivad. Kord väitis ta, et detsembris 1960 tungisid majja mustlased, kuid see teooria hüljati kohe. Mitmed tunnistajad kinnitasid, et Hilkka oli korduvalt mehe käest peksa saanud. Raamatukogu laenutuse ajalugu kohtus arvesse ei võetud.

Kokemäki ringkonnakohus leidis, et Pentti Saarinen ei põhjustanud oma naise surma tahtlikult, talle määrati kaheksa aastat raskete kehavigastuste tekitamise eest. Kuid kuna kohtus ei suudetud tõestada, mis täpselt oli Hilkka surmapõhjuseks, vabastati Saarinen apellatsioonikohtu otsusega vanglast pärast üht aastat. Mees ei tunnistanud kunagi tegu üles, ka ei näidanud ta mingisugust kahetsust või kurbust.

Pentti kolis majja tagasi ning ta isegi ei koristanud politsei järelt midagi ära. Hüüdnimeks sai Pentti ajapikku «Vabamüürlane». Ta elas samas, lahti kistud ahjuga majas edasi kuni oma surmani aastal 1986.

Pärast mehe surma seisis maja aastakümneid tühjana, nüüd on see lammutatud. Hilkka Hillevi Saarise hauakivil seisab surmakuupäevana 23. detsember 1960, kuigi keegi ei tea täpselt, millal ja mille tõttu ta suri.

Allikad: Murder Classics: The Over Murder, Yle, Wikipedia, Kokemakelainen, Murha.info

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles