Kati Saara Borodina valgussõdalaste mõttemaailmast: sinuga jagab ruumi nähtamatute abiliste võrgustik (6)

Intervjuu alguses tutvustasid «Õhtu!» saatejuhid Robert Rool ja Jüri Butšakov Katit kui Madre Kati Saara Borodinat, sest tema poeg on valgusrüütel ja ta ise on valgussõdalane. 

«Mida see tähendab? Kes on Madre ja kes sa nüüd oled?» küsis Jüri selgituseks.

Kati Saara vastas, et tema poeg Richard Murutar on Püha Graali vennaskonna liige: «Ja kui tegeletakse valgusjõudude tugevdamisega, erineval tasandil, kui nende hulgas üks juhtub olema Püha Graali vennaskond, siis sellise valgusrüütli ema on automaatselt Madre.» (Madre tähendab hispaania keeles «ema» – toim.)

Videot täipikast intervjuust saad vaadata SIIN:

Robertile jäi kahjuks selgitus segaseks. Teades, et vennaskonnas on sõnumitoojad ja valguse plejaadid, uuris Robert täpsemalt, et kuidas ja mis sõnumeid tuuakse.

«Plejaadidega on selline lugu,» alustas kirjanik pikemat seletust, «et nad on astronoomiliselt seitse vabalt kulgevat kobartähte, nii et tegelikult plejaadid on tähekobarad ja nad ei moodusta otseselt tähtkuju.»

Mina arvan, et olin 5–6-aastane, kui ma teadsin, et ma tulin Siiriuselt.

Siis jätkab Kati Saara, et Robert on intervjuu ajal täpselt samas olukorras, kus tema saatejuhi vanuses oli. «See tuleb aste-astmelt. Kõigepealt hakkavad sind huvitama ended, ebausk, horoskoobid. Siis saad teada, kui sa leiad piisavalt vaikust, et sul on majapidamises härjapõlvlased ja kohavaimud, hakkad nendega suhestuma. Mille juures, muide, kusjuures aitavad kaasa koduloomad, sest kui sa õpid kuulama oma kassi ja koera, siis äkki näed, et nemad suhtlevad kellegagi. Ja siis sa hakkad ka nägema!» rääkis ta.

«Ja siis aste-astmelt kõrgemale ronides saad sa teada, et sinuga jagab ruumi kõikvõimalike sulle nähtamatute abiliste võrgustik. Mina arvan, et olin 5–6-aastane, kui ma teadsin, et ma tulin Siiriuselt.»

Eestlanna täpsustas, et Siirius on tähistaeva täht: «Üpris ere täht. Ja mul on olnud läbi elu kuidagi selline kokkusattumus, et kuhu iganes talu rajan, minu talliuksest, kui ma astun välja, siis õhtul alati Siirius paistab.»

«Üldjoontes ma tean ka, et kui ma lähen tõbise ja haigena magama, ja kui ma küsin, taotlen, manifesteerin une ajal koju minekut, et ma tahan puhata, terveneda, siis tegelikult hommikul olen ma täiesti uus.»

Teemasse süvenedes näitasid saatejuhid ka fotot, mis on tehtud Kati Saara isiklikus karjakoplis. Jüri tahtis teada, millele täpselt nad sellel pildil tähelepanu peavad pöörama. «Saan aru, et väike mingi valguslaik on,» tõdes saatejuht.

Foto tegelikku tähendust naine ei avaldanud. «Kuivõrd inimesed on ühed parajad käkerdised, siis me oleme oma planeedi enam-vähem hukanud, oma kõrvade vahe ära ummistanud infosaastaga [...]. Meid on vaja hoida järje peal ja sellepärast on väepaikade võrgustik, abiliste võrgustik ja kui on vaja, siis sul on võimalik nendega tuttavaks saada. Mina näen neid pilte tänu sellele, kui toimub vahtkonna vahetus,» selgitas Kati Saara saatejuhtidele pildi tähendust.

Galaktilise föderatsiooni hierarhia võrreldes Euroopa Liiduga on selline, et sul peab olema ikka väga spetsiifiline huvi, et sa selle endale üldse selgeks teed. 

«Kus kohas?» küsis Jüri uudishimulikult. «Minu kodus,» vastas kirjanik konkreetselt ja jätkas, «kui toimub vahtkonna vahetus seal, kus on väeankur, siis minu hobused ütlevad mulle, et keegi tuli.»

Samal ajal, kui Kati Saara kirjeldas valgussõdalaste mõttemaailma, näidati stuudios ka pilte eri olenditest. «Galaktilise föderatsiooni hierarhia võrreldes Euroopa Liiduga on selline, et sul peab olema ikka väga spetsiifiline huvi, et sa selle endale üldse selgeks teed. Neid konkreetseid matse näitavad erinevates maailma paikades iga päev sõnumeid vastuvõtvat linti lugevad ja juutuubivad tegelased. Konkreetselt need fotod ma näppasin Samilt, Sam on hindust mustkunstnik, tema toob [...] väga paljudelt teistelt, teiste tsivilisatsioonide rahvastelt, meid toetavaid sõnumeid, iga päev üks-kaks.»

Jüri küsimuse peale, kas valgussõdalased saavad need sõnumid kätte, vastas kirjanik: «Tead, sa püüad täpselt seda kinni, mida sul parasjagu vaja on. Kui sa tahad teha odrakaraskit, siis sa püüad kinni selle retsepti. Nii lihtne ongi.»

Intervjuu oli mõni minut kestnud, kui Jüri otsustas teha Kati Saara jutust kiire kokkuvõtte: «On olemas suur galaktika, [...] maailmaväline elu on olemas ja need on väga erinevad, ning kuskil on mingi suur jõud, mis saadab meile Maa peale sõnumeid ja kui me võtame neist sõnumitest kinni, siis see aitab meid kuidagi.»

Kati tõi kiirelt sarnase näite: «Teiste elude kohta küsimine, see tähendab eluvormide küsimine on sama tark nagu kirp koera karva sees, kes filosofeerib, kas koer on olemas.» Ta jätkas: «Me oleme suhteliselt arenematud, suhteliselt handycap rahvas, et meid on ikka väga vaja potitada ja ma ei saa tegelikult aru, mikspärast Orion, Siirus, kõikvõimalikud tsivilisatsioonid peavad vajalikuks meid järele aidata.»

Pärast seda lasti saates sõnumit, mille oli kirjanik ise eesti keelde tõlkinud ja mille luges ette tema poeg Richard. Naise sõnul oli see talle saadetud vigases inglise keeles. Sõnumi püüdis kinni hindulane. (Sõnum algab videos minutil 9.40.)

Intervjuu lõpus räägiti lähemalt ka kogu galaktika suurest sündmusest, mis mõjutab väidetavalt ka Maad ja on toonud kaasa nii-öelda muutuste aja.

Elu on tegelikult väga lihtne liikuv asi ja mina eelistan seda suure osa ajast veeta üleüldse hobuste, koerte ja kassidega, sest sel juhul olen ma kõige paremini kontaktis selle ainsaga, kes mulle kaasa pandi.

«Mõte on selles, et planeet Maa on olnud päris kaua aega varjutatud seisundis, et me ei ole mäletanud päris mitu tuhat aastat. Me oleme valguses, et meie loomulik on rõõm ja õnnelik olek ja terve olemine, ja praegu alanud Veevalaja ajastu teeb asja oluliselt õhulisemaks, kergemaks, mängulisemaks.» 

«Sinul on konkreetselt sina, sul ei ole mitte kedagi teist kui sina. Sinu areng, sinu avamine, sinu ühenduse võtmine nii iseenda, kui teiste valgustööliste, kui teiste tsivilisatsioonidega, oleneb sellest, et sa oled siin ja praegu. Sa teadvustatult hingad, teadvustatult vaatad otsa kõigile oma tunnetele,» rääkis Kati Saara selgituseks, kuidas inimesed muutuste ajaks valmistuda saavad.

«Kui sa (halva – toim) tunde enda ette tõstad ja ta ära puhastad, muutud sa järjest õhulisemaks. Siis need suvalised valusööstud, südamerapsimised, vananemised, unehäired, sa kasvad neist välja ja sulle avatakse järjest uusi tasandeid. Kui sa praegu suhtled härjapõlvlastega, on see jumala okei. Me ei pea teadma galaktilise föderatsiooni hierarhiaid. Meie jututeema ei pea olema kogu aeg zen. Elu on tegelikult väga lihtne liikuv asi ja mina eelistan seda suure osa ajast veeta üleüldse hobuste, koerte ja kassidega, sest sel juhul olen ma kõige paremini kontaktis selle ainsaga, kes mulle kaasa pandi.»

Intervjuu lõpus avaldati ka kodulehekülg, kus saab teema arutamiseks Kati Saara Borodiniga ühendust võtta.