KÜLMAVÄRINAD ⟩ Hirmus öö ühes Eesti kodus: mees oli täiesti paanikas, käis ja pani järjest kõiki tulesid põlema...

«Mõned aastad tagasi ostsin 25 aastat vana maja,» kirjutab Mammu. «Enne meid elas väga suurel kinnistul kahes erinevas majas ühe pere kaks leibkonda ning kuna üks neist soovis oma maja maha müüa, jagati suur krunt õiglaselt pooleks.

Kui ma oma tulevasi valdusi käisin üle vaatamas, näitas maakler mulle üht marjapõõsast, mis otse vaadates jäi minu maale, aga tegelikkuses oli minu krundist ca 20 ruutmeetrit välja jäetud. Maakler selgitas, et see on naabriproua jaoks suure emotsionaalse väärtusega põõsas ning ta ei olnud nõus selle jätmisega uuele naabrile - teap siis, mis uus naaber sellega teha plaanib!

Minu tingimus oli see, et ma ei osta seda maja ja krunti sellise kujuga, ajame piirid sirgu ja annan oma sõna, et põõsas jääb alles. Notar pidi toimuma kümme päeva hiljem. Notari päeva hommikul sain teada, et eelmisel õhtul oli vanaproua lahkunud ning piiride sirgeks saamine saab toimuda alles poole aasta pärast. Kirjutasime selle kenasti lepingusse sisse ning poole aasta pärast sai põõsas ametlikult minu omaks. 

Vahepeal möödus paar aastat. Ühel ööl ärkasin selle peale, et kuulsin väga veidrat häält. See meenutas justkui raadiosaatja sahinat või raginat ning sekka oli kuulda lapse naeru. Kuulasin seda mõni hetk ja ajasin mehe üles. Ta ärkas, kuulas ja sattus täielikku paanikasse. Kui ta tule põlema pani, jäi heli vait. Mees otsis läbi kõik meie sahtlid, kuna meil on mitmeid raadiosaatjaid, samuti kontrollis üle, kas kõik raadiod on kinni.

Mõne minuti pärast sõitis meil kodu lähedalt mööda igaöine kaubarong ning keset rongi möödasõidu mürinat kuulsin ma naise karjatust. Ma ei saanud isegi aru, kust see tuleb - pööningult, seinte seest või keldrist. Mees oli selleks ajaks juba täiesti paanikas ja pani terves majas tulesid põlema.

Ütlesin, et lõpetagu ära, aga ta oli justkui mingis transis. Panin tema järel kõik tuled kustu ning kamandasin mehe voodisse. Ütlesin, et kui hirm on nii suur, siis tule, ma võtan su kõvasti kaissu. Minu pea kahemeetrine vägilane voltis end imikusuuruseks ja jäi peagi õndsasse unne, aga minul hakkas palav.

Keerasin selja, nii et jäin näoga ukse poole. Ühel hetkel nägin, et kõrvalasuvas lastetoas läks tuli põlema... tuli kustu... tuli põlema... tuli kustu. Kargasin voodist püsti ning karjusin, et mulle aitab sellest jamast. Läksin lastetuppa, kus kõik magasid ja tuli põles.

Mees oli jälle üleval ning pani tulesid põlema. Käisin kustutasin kõik ära ja ütlesin kõva häälega: «Mis iganes probleem sul on, lõpetame selle tänaseks ära. Homme on tööpäev!!!»

Ja saabus vaikus.

Järgmisel päeval käisid meil sõbrad külas ja rääkisin neile oma lugu. Kuna mees oli kõrval ja noogutas kaasa, sain kindel olla, et ma ei ole seda välja mõelnud. Ainult selle kohapeal, kus ma tema kaissupugemisest ja värisemisest rääkisin, kommeteeris mees: «Ära nüüd kõike ka välja mõtle!»

Peagi tuli nädalavahetus ja tegelesin rõõmsalt oma aiatöödega, kui mul saabus paari päeva eest toimunu kohta selgusehetk. Ma olin põõsa kärpimisega nii hoogu läinud, seal oli vaid paar üksikut rootsu alles. Tundsin, kuidas tuline jutt mu südamest läbi käis ja rohkem ma aias toimetada ei tahtnud. Läksin parem tuppa koristama.

Esmaspäeval jäin kodukontorisse ja tegin allkorrusel tööd. Ühel hetkel lendas trepist alla minu laste plastikust mänguköök, mille olin üleval korrusel taaskasutusse viimiseks valmis pannud. Mul sai sellest kiusust villand. Panin küünla põlema ning palusin naabriproualt mõttes vabandust. Lubasin, et aia kujundamise käigus istun uusi põõsaid ja proovime, kas see tikker jääb ka ellu. Pärast seda on meie kodus vaikus. Peagi algab aiahooaeg ja siis pean oma lubadusest kinni pidama.