KÜLMAVÄRINAD Naiskurjategijate eripärad: vargustes osavad, aga vahele jäävad edevusest

Dagmar Lamp
, Elu24 peatoimetaja asetäitja
Copy
Salaagent, kes pärast peoõhtut kahtlusaluse arreteerib. Foto tehtud 1930ndatel ja on illustratiivne
Salaagent, kes pärast peoõhtut kahtlusaluse arreteerib. Foto tehtud 1930ndatel ja on illustratiivne Foto: Rights Managed/Mary Evans / Grenville Collins P/Scanpix

Kui naised kuritegusid toime panevad, siis on nad harilikult meeskurjategijate kaaslased – enamikul juhtudel nende abikaasad või armukesed. 1930. aastal kirjutati, et leidub ka väga palju neid naisi, kes astuvad seadusest üle omal algatusel, ja seda kõike ainult häda sunnil.

Niisugustel puhkudel on avalikkusel tegemist väga kardetava vargaga, kuigi selle tugevus ei seisa jõus nagu meesvargal. Naine teab, et tema kõva külg on tema näiline nõrkus.

Naise pearelvad on salakavalus, petmine ja oma soo rõhutamine. Ainult harukordadel tarvitab naine teo korda saatmiseks vägivalda. Roim, mürgitamine on mehe «eesõigus» ja ka sissemurdmine, mis nõuab osavat tööd, käib naisele üle jõu. Igatahes on plaanid, milliseid välja hauduvad naiste ajud, väga mitmesugused ja küllalt kardetavad selleks, et peaaegu kõikide maade politsei juures on tekkinud eri osakonnad, mis tegelevad ainult naisvarastega.

Naised koos vargile ei lähe

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles