Tellijale
Pikk kodutee pulgaga ninas (1)
15. aprill 2021, 13:42
/nginx/o/2021/04/14/13728686t1h8df4.jpg)
Juba enam kui aasta on poliitikud korrutanud, et välisreise tuleks vältida. Kui ühel palaval märtsilõpupäeval Mehhiko läänekaldal oleva Puerto Vallarta lennujaama lähistel lookleva hiiglasliku koroonatestisabani jõudsin, siis hakkasin mõistma, et neil võib isegi õigus olla. Sest see järjekord, mis koosnes peamiselt Mehhikot väisanud USA turistidest, ei liikunud üldse.
Oli palav ja tuuletu, kõrgel pea kohal sinitaevas võis märgata tiirlemas kotkaid. Turistid, vaikses ärevuses oma peagi minevate lendude pärast, kädistasid omavahel midagi lõunatunnist. Korraks tuli keegi meedik telgist välja – tema kaitseülikond tundus nii koltunud, justkui poleks ta seda kriisiajal kordagi vahetada saanud – ja kadus siis taas. Nii voolas tubli tund kaduvikku.
Plakat telgi teisel küljel, kus olevast aknast resultaate väljastati, loetles aga lennufirmade kontaktnumbreid, millele soovitati lennu ümberbroneerimiseks helistada neil õnnetuil, kelle test positiivseks on osutunud. Kohe sealsamas istus äärekivil keegi noormees, kohver kõrval. Ta tundus olevat vajunud sügavatesse mõtetesse, kui mitte masendusse.
See, milliseid teste nõuavad lennufirmad, vahemaandumiskojad ja lõppsihtjaamad, on jätkuvalt kiires muutumises. Varieeruvad testide tüübid (kas odav ja kiire antigeeniuuring või aeganõudev PCR) ning tundide arv, mis võib olla möödunud proovi võtmisest (kuid vahel ka tulemuse kättesaamisest) kuni lennule registreerumise (või hoopis sihtpunkti saabumiseni).
Võimalusi, et midagi viltu läheb, on seega ohtralt ning alati on sellises olukorras õigus tugevamal ehk testinõude kehtestajal. Kuna teadsin, et mul peab olema negatiivne testitulemus ette näidata alles Cancúni–Lissaboni lennu eel kahe päeva pärast, polnud ma veel väga paanikas ning kõmpisin seisvast sabast minema.