ELU 25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Meie igapäevast Leninit anna meile tänapäev

Lenin on – mitte ainult Venemaal – lausa nii armas, et ka rahvamütoloogias ja anekdootides pärinud sellise veidra heatahtliku koha. Helilooja Sergei Kurjohhin isegi avaldas teooria, et Lenin on seen. Ja seen ta ongi, sest levib oma niidistiku kaudu inimkonna peas tänaseni.

Heatahtlikud pajatused

- Vladimir Iljitš, miks te lastele ainult ühe kala andsite?

- Aga mulle rohkem ei toodud, ilmselt seltsimehed rahvakomissarid varastasid enne ära.

- Mis te nendega nüüd teete?

- Ärge lastele rohkem kala andke, muidu seltsimehed rahvakomissariaadist hakkavad kaebama, et nende arvelt võeti. 

*

Lenin lükkab soni kuklasse ja pärib uusbolševikelt naljatades:

-Kuidas elate?

Uusbolševikud vastavad naljatades Leninile:

-Hästi!

*

Eestiski:

Kes seal kõnnib sonis hallis

see on meie Lenin kallis.

Miks ta kõnnib sonis hallis?

Sest et karvamüts on kallis.

Jne.

Selliseid lugusid on täis kogu internet, nad jätavad Leninist mulje siiski kui heatahtlikust tegelasest.

Päriselt aga, jah, nii ei ole. Müüt ja vale on peaaegu kõik, mida ajalooõpikutes Leninist kirjutatakse. – või isegi anekdootides räägitakse. 

Proletariaadiga ühte patta panemisel ei andnud tema lapsepõlv sugugi mitte mõõtu välja; ta oli kooliinspektori poeg Simbirskis, mis aga tähendas pagunitega ametnikkonna seisust ja puljongirikast väikekodanlikku elu. Vaesust väike Volodja – nagu teda kutsuti hiljem õilsa ja eksimatu lapskuvandina kogu Nõukogude Liidus – ei tundnud. Või kui tundis, siis võrreldes 5 protsendiga rikkamast elanikkonnast, vaesematega ei olnud nende elustiilil miskit pistmist.

Maailma loomise struktuur

Lenini lapsepõlve kohta pajatab nõukogude mütoloogia – tähendutana üles kümnete kirjanike, aga mitte kunagi vabade ajaloolaste poolt – igasuguseid asju, mis sobivad tavalisele õigeusu pühakule ning selgitavad ka venelikku ühiskondlikku elumehhanismi: siin toimetavadki ringi pühakud, kes on kannatanud ja armastavad kõiki ja on täiuslikud; patused, keda tuleb viivitamatult päästa – ning kusagil ka absoluutne tsaar, kelle ilmeksimatus on vaieldamatu ning kelle rolli võttis endale hiljem Stalin; ehkki Lenin tegi otsa lahti. 

Pühakud, isegi kui eksivad, siis kahetsevad. See on nende pühakuks olemise alus. Tsaar ei eksi iialgi, kuna tema on jumala asemik maa peal. Kui tsaar kukub oma eksimusi tunnistama ja hakkab bojaaridega vaidlema, tabab teda Hruštšovi või Jeltsini saatus.

Pühakud, isegi kui eksivad, siis kahetsevad. See on nende pühakuks olemise alus. Tsaar ei eksi iialgi, kuna tema on jumala asemik maa peal. Ivan Julmast alates on see tsaari visualiseerimine ning isegi materialiseerimine kestnud suht muutumatuna. Kui tsaar kukub oma eksimusi tunnistama ja hakkab bojaaridega vaidlema, tabab teda Hruštšovi või Jeltsini saatus. Tsaar selleks ongi, et temas kahelda ei võimalda õigeusklik maailma (mis on sama ühiskondlikuga) loomise struktuur.

Väike Lenin oli lastejuttudes eelkõige tõearmastaja, ta küll võis kogemata pahandust teha (mitte iialgi õelusest), lauanõud ära lõhkuda, ent tunnistas alati kõik üles, sest tema kui püha isiku kohta poleks muu tõlgendus võimalik. Õigeusklik pühakuvormel on tuntav. Hilisem leninism viitab pühaklikele katsetusele sotsiaalvallas, ent ometi sisemisele ilmeksimatusele. Pigem isegi märterlusele.

Puhas piibel

Nõukogude Liidus askeldas paljude teiste kõrvel üks samuti geniaalne satiirik, Mihhail Zoštšenko, kellel leninismi algaastatel oli oma koht olemas. Ta kritiseeriski ühiskonda, ta viskas nalja, keeras üle võlli jne. 

Ent Lenini pühakskuulutamise käigu võimenedes hakkas isegi see küüniline satiirik (me võime aegade lõpuni vaidlema jääda, kas irooniliselt või oma elu päästmise või mütoloogia tekkimise suuremal nimel) pajatama ajaloo jaoks täiesti jaburaid lugusid. Olgu toodud näiteks, kuidas Leninile tassitakse Kremlisse külameeste poolt kala, et suur juht saaks hetkeks oma füüsist kosutada, aga Leninin – pange tähele! – kingib selle kala näljastele lastele, sest nõukogudemaad hävitab veel valgekaartlus ja tuleb ennast enne saabuvat küllust kokku võtta; see tähendab, et toidab ühe kalaga ära kõik lapsed. Otseselt piibellik süžee, otsene paralleel Jeesus Kristusega. 

Olgu toodud näiteks, kuidas Leninile tassitakse Kremlisse külameeste poolt kala, et suur juht saaks hetkeks oma füüsist kosutada, aga Leninin – pange tähele! – kingib selle kala näljastele lastele, piibellik süžee, otsene paralleel Jeesus Kristusega. 

Teine versioon sarnasest loost avaneb lahkest Leninist, mil ta jagab ära oma suhkrutüki, mis talle on Kremlisse kingitud – ikka sama: ühest suhkrutükist saavad maiustada kõik "lapsed", sest laste hulk on alati sümboolne, mitte iialgi arvuliselt määratud. Ja jätab seda võimsama mulje. Lenin naeratab ikoonil, ehkki oli tegelikult psühhopaat ja empaatiavõimetu isik, Lenini otsesed nõudmised "rahvavaenlaste" tapmise kohta, on vajunud 20. sajandi vasakmütoloogiasse. Lenin on nagu jõuluvana, kellega alati kõik hästi läheb. 

Hiljem tehti midagi ju võibolla valesti, räägivad 21. sajandi marksistid, aga Lenini ideed olid siiski head.

Pole midagi kaugemal tõest, pole midagi lähemal küünilisele enesepettusele.

Pühakuks tegemine

Tegelikult tegi Leninist pühaku Stalin, ning – nagu Lenin kommunismist mingi ilmeksimatute apostlite kogumi koostas – samuti isiklikel eesmärkidel: nii nagu Kristuse nime kasutades usklike puhul, on ka Lenini nime kasutades võimalik õigustada ükskõik mida. Nii nagu inimkond ei tea Kristuse originaaltekstist, lausetest või tegelikust suundumusest mitte midagi, vaid ainult seda, kuidas me seda hiljem tõlgendame, kehtib sama asi ka Lenini originaalteksti kohta. 

Jah. Õigemini, Lenini kui isiku ja tema teksti kirjeldamise kohta, sest tõsi; Lenini jutt ju teada oli, kirja oli ta selle ise pannud, aga seda muudeti hilisemalt orwellikult pidevalt ning suhestudes parasjagu tipus oleva tsaari ideede – sealjuures tema enda – kohaselt. 

Kristus usutavasti ristisõdu ei nõudnud, küll aga sünnipäevalaps Lenin. Lenini sünnipäeval oleks kasulik meenutada, kui habras on inimkond, mis usub ühte puhast ideed, mis muiudgi polegi puhas olnud. Lenin algatas massiivse kirikurüüstamise, Lenin alustas massimõrvadega, Lenini põhiargumendiks oli "proletariaadi kohus", mis tähendab – tapke kõik need, kes ei ole minuga.

Lenin karjus laipade järele ja rääkis bolševike ilmeksimatusest, ajastust, mile kehtib vaid bolševistlik õigus ja õiglus. Sellega ei ole termini õiglus aga midagi pistmist.

Hävitada sõbrad

Lenini isa ja Kerenski – tema hilisema põhisvaenlase, kes markeeris veebruarirevolutsiooni – vanemad ning perekonnad olid Simbirskis sinatuttavad ja käisid pidevalt läbi. Lenini psühhopaatia põhivormiks oli hävitada eelkõige need sõbrad, kes on näinud pealt tema arenemisnõrkusi ning diktaatoriambitsioone, selles suhtes oli Lenin suurepäraseks pühakujuks nii Stalinile kui Hitlerile. Sõprade hävitamise tahe – kes ajalooversiooniga lagedale tulevad – ei ole kuhugi haihtunud. Täna käib see läbi suuräri; see on võimalus. Aga jah. Poliitika drastilises muutumises võib samuti vaid osalt kahelda.

Tehnika arenes, Lenin suri ära, tema inimvihkajalikku tööd trajektooril mina ja vaenlane viidi kogu 20. sajandi vältel edasi; see jätkub – nagu öeldud – tänasenigi.

Tehnika arenes, Lenin suri ära, tema inimvihkajalikku tööd trajektooril mina ja vaenlane viidi kogu 20. sajandi vältel edasi; see jätkub – nagu öeldud – tänasenigi, sest ega hirmu tundev Putingi on oma lapsepõlve veetnud leninistlike ideede vaimus, kuhu ei kuulu "valed arvamused".

Lenini sünnipäev võiks meile igal aastal õpetada üht: katsume vältida liigse ambitsioonikusega ennast tõejüngriks pidavaid isikuid, sest neil on kalduvus iseendast seestuda ning hakata oma isikut pidama universumi algstruktuuriks. Või lasta pulti sarnane järglane.