«Vapustav! Tõepoolest vapustav!» Istume tillukese mägihüti Castiglioni Marmolada ees terrassil. Mu emotsionaalseks vestluskaaslaseks on äsja mulle Fantat toonud vanem Itaalia härra. Noogutan innukalt. Arvatavasti meenutan seda totravõitu koera, kes mõne auto armatuurlaual pead lõgistab. Ma olen nii nõus! Marmolada on sõnulseletamatult kaunis. Saadame aukartusega segatud pilke üles, meie kohal kõrguva aheliku poole.

«Jaa, võrratu. Sa oled õnnega koos, et nii ilusas kohas majakest pead.»

«Kindlasti-kindlasti,» kiidab härra kaasa. «Kolmkümmend aastat juba. Siin on ilus.»

Teekond Itaalia Dolomiitide kõrgeimasse tippu on väga kaunis ja vaheldusrikas matk, millega saab hakkama iga heas vormis seikleja.

«Kuidas seal üleval on, kas rada on väga tehniline?» küsin uudishimulikult. Saabusime äsja sihiga tippu jõuda. Kohalikelt saab sageli kuldaväärt soovitusi.

Itaallane jääb mulle hetkeks hämmingus otsa vaatama.

«Aga mina olen ju siin,» teatab ta peale kohmetut pausi. «Ma pole mitte kunagi seal üleval käinud!»

Mulle jääb müstikaks pidada mägionni kõige kutsuvama seikluse jalamil, tundmata kunagi kiusatust sellest osa saada. Kuid Giuseppet see ei paina. Ta viipab laialt naeratades käterätiga, kui teele asutame, ning kuivatab rahuliku südamega klaase edasi.

Minuga on täiesti teised lood.

Kummitav mägi

See oli päris esimene retk Dolomiitidesse, kui Marmolada mind kummitama jäi. Toona veel jalg värises igal järsemal laskumisel. Kuid ühel kõrgemal kurul jäi lumivalge Marmolada ahelik mulle silma ja imetlesin seda lummatuna määratu aja. Asjata ei hüüta seda Itaalia katuseks ja Dolomiitide kuningannaks – see on majesteetlik mägi. Viie tipuga, millest kõrgeim – Punta Penia – oma küllalt napi 3343 meetriga erakordselt suursugusena üle ümbruse kõrgub. Tol esimesel korral polnud mul julgust ega varustust, et tippu minna. Aga ega me siis ometi loobunud – vastupidi! Mälu äärele sai selge märge tehtud, et tarvis tulla!

Marmolada matk on pööraselt populaarne, nii on kõige kavalam seda ette võtta hooaja alguses või lõpus. Ehk planeerimiseks on just praegu paras aeg! Ja praegu on turiste kõikjal pea kümme korda vähem, nii ka siin.

Kõrghooajal voorib tippu rahvast samasuguses summas nagu Mont Blanci, keerukatel kohtadel tekib palju ootamist. Itaallastele teeb küünarnukitunne palju rõõmu, kuid see ei sobi kuigi hästi privaatsust eelistavale eestlasele. Liituda saab grupiga, võtta oma giidi või minna omapead. Meile sobib alati igal pool omal käel konnata – vabadus on täielik ja vastutust oleme samuti valmis võtma.

Asume teele

Esimene teelõik on küllalt kehvas korras matkarada, umbes neli tundi tõusu. Kuid selle saab vabalt ka vahele jätta – raja kohal logiseb väga kipaka, ma ütleks, lausa iidse konstruktsiooniga lahtine tõstuk. Kaitsev piire ei ulatunud minu koibade puhul isegi mitte vööni, nii tuli kõvasti kinni hoida. Alla sadamine poleks ülearu keerukas olnud.

Saabudes leiad end keset rahvarohket platvormi. See on ainus ebameeldiv hetk kogu selle muinasjutulise matka juures. Terrass on tihedalt täis nügelevaid ja kügelevaid turiste, kes kaameratega sajas suunas klõpsivad. On rahulolematud, kui keegi «ette» jääb. Kohutavalt koomiline – astu kümme sammu kõrvale ja oled ometi täiesti üksi. Stabiilne kivine platoo, karta pole midagi! Aga nad ei tule. Püsivad taltsalt turistitaras, kus turisti koht.

Tee viib üle mitme jääsilla. «Sa ei tea kunagi, millal saabub see sekund, mil ta sisse langeb. Võib-olla just siis, kui sina seal peal seisad»

Meie jooksime summast siva minema ja minutiga olime ihuüksi mäel. Kivine lõik pole tehniliselt keerukas, küll aga paras orienteerumisülesanne. Raja märgistuseks on kivitornikesed, eriti neid näha pole. Jalgade all lainetab kuumaastik. Hele kivi kuumas ja tolmas päikeses ja vahel polnud kõrgust eemalt üldse tajuda, nii sammusime mõnigi kord seina või järsaku äärde ning pidime siis ringiga tagasi minema. Mujalt oleks sujuvat kallet pidi kohale saanud.

Matka maiuspalad

Marmolada liustik on hiigelsuur latakas. Selle ületamine on matka esimene maiuspala – metsik ja võimas asi! Rada on lumel hästi sisse käidud, aga teel leidub ka vett ning lahtisi kive. Libe on. Ning liustiku kalle on korralik – ilma kassideta siia tulla ei tasu. Lisaks irvitavad mitmel pool, üsna raja ligidal hiigelsuured lõhed, lõuad laiali, all põhjatuna näiv sügavik. See pole just koht, kuhu sisse sadada, nii panime end köide. Kahekesi pole turvalisus muidugi sama mis kolme või neljakesi ühendatuna, aga õigeid tehnikaid tundes mingi tagatis ikka.

Tee viib üle mitme jääsilla. Siin pidasime enne ühe kogenud matkajaga nõu. «No see kannab, tõenäoliselt,» ütles matkahunt. «Aga sa ei tea kunagi, millal saabub see sekund, mil ta sisse langeb. Võib-olla just siis, kui sina seal peal seisad. Neid tuleb alati köies ületada.» Nii teemegi.

Liustik ragiseb küll, sisse ei saja. Kusagil sügaval-sügaval, kõrva järgi kümnete meetrite paksuse jääkaane all voolab kaljudel jõgi. Sõja ajal oli seesama paks jääkaas kasutusel salajase linnakuna. Siia mahuks see ära küll, pole kahtlust!

Veidi peale liustiku ületamist jõuame ronimislõiguni. See on väga avatud kalju kohal, aga mitte pikk ega tehniliselt raske. Ometi saab sellest retke pudelikael, kus aeglasemad matkajad hunniku moodustavad. Mõni siin ikka paanikahääli teeb. Läheme rahulikus ja kaaslasi austavas tempos mööda, kus võimalik. Mägedes kehtib reegel, et keegi ei kiirusta, ja arvestada tuleb alati kõigi turvalisusega. Algusosa on avatud, suurem osa ronimist möödub kitsukeses kaljupraos kahe rahnu vahel. Tunnen end seal väga mõnusalt, väga nauditav rajalõik!

Vaid kassid tuleb siin jalast võtta, sest kivisel pinnal need ei kinnitu, segavad liikumist. Mõni pole viitsinud seda teha ja troppab nüüd kaljulõhes päris õnnetus seisus.

Vaade maailma ääreni

Taas jääle jõudes tervitab meid vinge tuul, mis tahab sind sõna otseses mõttes alla pühkida. Lumi on kaetud jääkoorikuga. Raja kõrval on sadu meetreid sügav järsak. Niisiis lähevad taas kassid alla, sammud peksame stabiilsemalt jäässe ja minek. Tõus on järsk, tuul pöörane, kuid teekond mõnus, sest tipp on ju näha! Mis viga pingutada, kui preemia otse nina ees ripub.

Ülal avanevad vaated on joovastavad: igas suunas looduse kõige uhkemad meistriteosed. Vaade üle avaruse näib ulatuvat lõpmatusse, maailma ääreni välja! Kel väsimus kallale tuleb, saab siin soovi korral ka ööbida, tipus on tasuta varjualune matkajatele.

Me küll teame, et laskumistel tuleb olla ekstra ettevaatlik ning et suurem osa õnnetusi juhtub just seal. Kuid samas pole see pingutus tõusuga võrreldav, kipume kohati kiirustama ja tekib ka olukordi, mida olnuks targem ära hoida. Need komistused ja kukkumised õnneks ohtlikud pole. Jõuame tervelt jalamile. Vaimustus ja eufooria sellest tipuskäigust püsib nädal otsa!

Teekond Itaalia Dolomiitide kõrgeimasse tippu on väga kaunis ja vaheldusrikas matk, millega saab hakkama iga heas vormis seikleja. Saad sel retkel kogeda mägimatka kõiki rõõme: kulgeda platoodel, liustikel ning omajagu ronida. Mis eriti mõnus – minekuks piisab heast tahtest. Sa ei pea olema alpinist. Tõsi, veidi varustust on vaja, aga ei midagi ületamatut. Mul on siiralt kahju Giuseppest, kes siia veel kunagi jõudnud pole.