ELU 25 ⟩ Järvelille Rein: Anne ja and, jumalik kaksainsus

Mõnele meist on antud rohkem - tal on annet. Andekus võimaldab luua ilma üleliigse pingutuseta. Tegelikult on vist ikkagi nii, et ilma andekuseta polegi võimalik midagi luua. Eks me kõik oleme näinud andetuse tulemust nii riigijuhtimises, masinatööstuses või teatrikunstis või ükskõik mis muus inimtegevuse valdkonnas. Sest ikka ilmuvad areenile järjekordsed Jaan Tatikad ning Saalomon Vesipruulid. Meist igaühes on peidus kõrgelennulised unistused olla keegi.

Andmine on andekuse mõõdupuu

Andmine või annetus on jällegi andekuse mõõdupuuks. Annetamine on ju eelkõike austuse ja tähelepanuavaldus, mistõttu võimaldab annetamine esile tuua tõelist annet. Annetus laseb andel elada ja luua kultuuri. Anne koos annetusega on isetoimiv tasakaalusüsteem, mis laseb andel areneda ja andja eriline andekus on anda siis, kui seda pole küsitud aga seda on vaja.

Annetuseta muutub anne nähtamatuks

Me ei vaja armuande, me võtame ise, mis meil vaja! Ka nii on arvatud, kuid see viib meid tasakaalust välja ja toob kaasa tavaliselt ebaõigluse ja türannia. Selline maailmavaade toob meile reeglid, mis pole meile loomuomased ning on ahistavad. Hävitavad looduse ja kultuuri ning kaotavad vabaduse. Lõpptulemusel jääb anne märkamata ning tunnustamata, anne muutub ilma annetusteta nähtamatuks, sest ta on ostetud või sunnitud olema kellegi oma.

Annetamine on jumalik

Anne on midagi välist, mis on meile antud. Meil on võimalik oma annet ainult arendada või siis mitte. Annet tekitada või ise omandada me ei saa, seetõttu on see jumalik kingitus. Seda sõltumata sellest, millist jumalat me usume või ei usu. Minu jaoks mahub selle jumaliku mõiste alla ka geneetiliselt päritud või tekkinud isikuomadus. Sellisel juhul saab selle pärilikkuse panna ka juriidilisse keelde ning rääkida hoopis pärimisõiguses esinevast mõistest „annak“. Millegi loomine on jumalik tegu, oleme ju jumalagi nimetanud loojaks. Loomine aga on võimatu midagi endast andmata, mistõttu just andmisest algab looming. Andmine ja annetamine on jumallik ja seetõttu on andmise rõõm suurem kui saamise rõõm, seda kinnitab rahvatarkus neile, kelle elus pole jumalal kohta. Annetamine on oluline just annetaja enda jaoks ja annetaja peab olema tänulik, et tal oli võimalus anda oma and. Annetuse tegemine võimaldab kogeda meie jumalikkust. Selles mõttes on annetus sakrament, toiming, mis teeb nähtavaks nähtamatu ning teeb meid loojaks. Vahest on päris keerukas aru saada kus andja muutub saajaks ja saaja andjaks.

Annetuse vägi

Inimkonna ajaloos on annetamisel eriliselt suur roll ja andmine on eksisteerinud alati kõrvuti riigisunni ja äriliste suhetega. Tänu annetustele eksisteerib enamus sakraalehitisi aga ka erinevad organisatsioonid, haridus- ja teadusasutused ja isegi ettevõtted. Annetus kasvatab ja arendab meie kultuuriruumi, laseb andekusel särada ning pakub lõpuks meile emotsionaalset ja esteetilist rahulolu. Andide jagamise vilju saame tavaliselt nautida kollektiivselt ja meile endile jääb tunne, et just mina ise olen loonud midagi uut ja ehk ka suurt ning vägevat. Kellel pole just selles konkreetses valdkonnas annet, saab olla siiski looja läbi annetuse.

Kuidas ära tunda annetuse saajat?

And või annetus ei tohi olla pealetükkiv või tehtud lootuses saada midagi selle eest anni saajalt vastutasuks. Tasu annetuse eest aga tuleb kindlasti ja ehk mitte päris loodetud kujul. Tasu on suurem ja võimsam kui me seda ette suudame kujutada. Selleks, et üles leida neid, kellele on annetust vaja tuleb jälgida märke meie ümber. Neid märke on erinevaid, alates kerjusest tänava ääres lõpetades suurte heategevuskampaaniatega avalikus meediaruumis. Kahjuks pole kõik need märgid alati siirad ja ausad aga annetaja jaoks ei ole see õnneks määrav. Kui annetaja on oma annetuse teinud, siis ta on toime pannud loomisakti enda eduks. 

Andmise ja andekuse toob kokku SKUKT. Kui sind huvitab, kuidas see toimub meie päriselus täna, siis külasta lehte: skukt.uusvada.ee