Armastatud helilooja Uno Antoni lesk Ludmilla Luukas-Antoni tõsteti sundkorras välja talle kuulunud korterist 2014. aasta 6. novembril. Sellest sai alguse lõputu hagide ning kaebuste jada, millega vanaproua ikka veel õiglust nõudes igapäevaselt maadleb.

Vaata loost videot prouaga ning loe, kuidas tavainimese loogikal pole õigusruumis kohta. Õpetlik lugu neile, kes pärandiasjadega ise peavad kokku puutuma.

Päeval, kui me vanaproual külas käisime, oli ta vahetult enne meie saabumist tagasi jõudnud järjekordselt õigluse nõudmise retkelt. Mustamäel asuvas pisikeses korteris tervitas ta meid koos oma tugiisiku Sandra Sirgega, kellega koos esitati vaid mõned tunnid varem järekordne teabenõue nii Põhja Ringkonnaprokuratuurile, Riigiprokuratuurile kui ka justiitsministeeriumile. Teabenõudes paluti põhjendada prokuratuuri suhtumist Ludmilla Luukas-Antoni esitatud korduvate kuriteoteadete osas.

Kui see kõik võib tunduda paljude jaoks üsna keeruline, siis vanaproua elu tundub juriiidilisi muresi kõrvale jättes üsnagi lihtne. Naine istub ühetoalise korteri elutoas asuval voodil ning joob teed. Ta on ümbritsetud mälestustega kirjust minevikust - ruumis leidub palju erinevaid fotosid, nipsasjakesi ja oluliste sündmuste jäädvustusi.

Proua on rohkem kui valmis oma eluloo täies mahus ära rääkima. Keskendume artiklis sellele, kuidas Ludmilla Luukas-Antoni oma kodust välja tõsteti ning miks ta ikka veel Eesti õigusruumis õiglust taga ajab.

Loe ka sellest, kuidas on loosse segatud võõraspoeg.

Vaata videost intervjuud Ludmillaga.

Kommentaarid
Copy