KÜLMAVÄRINAD ⟩ Eesti tüdruku hirmus kogemus: keset ööd hakkas keegi voodist välja tirima

Muuhulgas jutustas meile ühe oma lapsepõlves juhtunud kõheda loo üks anonüümseks jääda soovinud Eesti inimene, kelle kirjast toome siin ära väikese katkendi. Terve loo teada saamiseks kuulake juba saadet!

Täpselt ei mäletagi sellest ajast midagi, aga vanaema suri ära. Käisin teda emaga isegi enne surma haiglas vaatamas ja matustel olin ainuke laps, kes nuttis, teised vist ei mõistnud olukorda nii hästi ja tahtsid kulli mängida...

Me olime sellised lapsed, kes vaatasid igasuguseid õudukaid ja kui me mingi aeg pärast matuseid maale läksime siis sorasime vanaema asjades, vaatasime kaarte, mis ta sünnipäevaks saanud on, kandsime ta kingi, vaatasime ta toas ringi ja tahtsime proovida temaga kontakti saada. Olime kuulnud võtetest, millega väidetavalt pidi saama surnutega suhelda, ja proovisime neid. Mina ise küll ei uskunud, et midagi päriselt juhtus, aga ühel tüdrukul hakkas küll hirmus ja pidime lõpetama.

Ükskord aga läksime maale mina, see sõbranna, kellel hirmus hakkas, kui oma suhtluskatseid tegime, ja tema isa. Kedagi teist polnudki, peale vanaisa, kes seal veel elas.

Sõbrannaga magasime ühes toas, tema isa elutoas ja vanaisa oma toas. Magasime sõbrannaga kõrvuti suures voodis. Temal oli endiselt hirm surnud vanaema ees, minul lihtsalt natuke kõhe. Lõpuks suutsime magama jääda, aga mitte kauaks. Sõbranna ärkas selle peale, et tundis, et keegi/miski tõmbab aeglaselt ta keha minust eemale voodist välja. Ta ütles, et proovis mind kuidagi üles saada, aga ei saanud selleks midagi teha. Ei liigutada ega rääkida. Lõpuks see lõppes ning ta sai mu üles äratada ja rääkida, mis juhtus.

Olime mõlemad nii hirmunud, et magama ei suutnud jääda, aga ei julgenud voodist kaugemale ka minna. Kottpime oli ju ka veel pealekauba. Otsustasime siis ta isa hüüda, aga ta ei kuulnud meid. Lõpuks hüüdsime tõesti nii kõvasti, kui saime, aga ikka keegi ei kuulnud. Siis pidimegi end ikkagi kahekesi koos kokku võtma ja koos ta isa juurde minema, et rääkida, mis juhtus. Ma ei mäleta, kas ta uskus või mis siis üldse edasi sai, aga ma tean, et järgmine päev läksime sealt ära.