ELU25 ⟩ Nõidade, selgeltnägijate ja pendliendlite kool

FOTO: AFP / Scanpix

Harly Kirspuu (Imelike Filmide Festival) tegi ajakirjandusliku eksperimendi, ja läks Ingvar Luhaääre juhitava Intuitiivteaduste Kooli vastuvõtu katsetele. Lõbus oli.

Esiteks, minu isa on Kristo Kirsipuu on regionaalselt tuntud nõid, kaartidepanija, pendlimees ning muude sarnaste toodete esindaja ja raju ning veendunud satanist. Mina sellist asja otseselt ei usu.

Seega tekkis huvi sinna Ingvar Luhaääre Õlijumalannade Elektrifitseerimise Kooli vms sisse astuda proovida. Ma tean et Luhaäär (teatud seltskondades tuntud ka kui Lungvar Ihaäär) on mu isa sinna korduvalt kutsunud, ja seega olen ammu pulli pärast mõelnud et äkki proovin.

Kahekümnendamal juunil Issanda aastal 2021 proovisin. Sõitsin Tartust spetsiaalselt päälinna, ja maandusin Meriväljal, kus seesinane (riiklikult tunnistamata) õppeasutus viibib.

Polnud õigesse majja kohalegi jõudnud, kui Turboinglite Lihaliku Tunnetamise Instituudi vms juht Ihaäär ise võttis pool tundi enne sisseastumiskatsete algust mingi suvalise pundiga nõuks Merivälja muulile minna. Mida nad seal tegid või ei teinud, seda ei viitsiud uurima minna. Aga Ihaäär oli õigeks ajaks tagasi.

Kas sellisesse õppeasutusse tulevad ainult need, kes on riides nagu maailmalõppu kuulutava sekti esindajad, või Harry Potteri kõige suuremad fännid?

Kui te eeldate et sellisesse õppeasutusse tulevad ainult sellised, kes on riides nagu nad oleks psüühilise raviasutuse eriti raskete osakonnast just plehku pannud, või mingi maailmalõppu kuulutava sekti esindajad, või Harry Potteri kõige suuremad fännid üldse, siis te eksite. Täiesti normaalsed ja tavalised inimesed. Sellised, keda kui te tänaval kohtate, või bussis, ei vaataks teist kordagi. Pole mingit äratehtud pilku, pole mitte midagi sellist, et see või too on peast natuke intuitiivteaduste kool.

Ometi, seal me olime.

Kutsuti tuppa, tuba on ikka nagu veneaegsetel eramajadel selline suur, kus plaani järgi oleks nagu kaks, aga reaalsuses on üks tuba. Persendusime. Vaatasin ringi. Raamaturiiuleid täitsid Ihaääre enda, samuti Mai-Agate Väljataga ja muude uhhuude raamatud. Muideks, kaasa sai ka võtta, aga rendile ainult. Päris ausalt ka. Võta raamat rendile. Kaks eurot per lugu.

Nohja siis oli vaja seal ankeet täita. Mis su nimi on, mis on su haridus, mida sa õpid jne.

Ja siis “Kas te oskate tulevikku ette näha” vms (täpsest sõnastust kirjutamise hetkel peast ei mäleta).

Pendel ei tabanud näiteks seda ära, et kuigi negatiivse energia ja raskete vaimsete häiretega inimesi väidetavalt vastu ei võeta, võeti mind vastu.

Kirjeldasin sama, mis ma käesoleva kirjatüki alguses. Siis, kui kaks või kolm inimest oli enne mind läbi käinud, läksin vastuvõtuvestlusele vabatahtlikuks.

Lükkasin siis oma avalduse isikule nina ette (“elukutse” all oli mul mitte “ajakirjanik” või “filmimees”, vaid “tudeng”, mis, laske maha isakesed, vastab samuti tõele)

Määnegi tädi nikerdab oma pendliga, ja jaurab midagi et kroontšakra (mul pole helesinist aimugi, mis see on) on lahti ja kolmas silm on avatud.

Ihaäär küsib veel paar küsimust minu ettenägemiste kohta (miskohal siinkohal väärib toonitamist – MA EI USU SEDA SAASTA)

Olen kooli vastu võetud. Pendel ei tabanud näiteks seda ära, et kuigi negatiivse energia ja raskete vaimsete häiretega inimesi väidetavalt vastu ei võeta, siis olen 20 aastat (esimene diagnoos tuli 2001) võidelnud kliinilise depressiooniga, ja sel teemal siingi väljaandes sõna võtnud.

Ühesõnaga, kas pendliendeldamine on bullshit?

Jah.