Urmas Reinsalu andis välja ambitsioonika pealkirjaga teose «Välisminister». Selles on kirjutatud nii koroonakriisist, Isamaa, EKRE ja Keskerakonna valitsusest kui ka «tormidest maailmas». Raamat on saanud kriitikat kui toimetamata teos. Juku-Kalle Raid kutsus Urmase Kuku raadio iganädalasse saatesse «Jukuraadio». Saadet saad kuulata siit.

Juku-Kalle Raid: Üks sinu suur eeskuju Edgar Savisaar kirjutanud raamatu «Peaminister». Kuigi ta ise peaminister ei olnud. Nüüd kirjutasid sina raamatu «Välisminister», ehkki sa oled ise välisminister olnud.

Urmas Reinsalu: Aga sisu peab vastama vormile. Kuigi ta ei ole sotsialistlikrealismi võtmes kirjutatud. Küll realismi võtmes kirjutatud. Ma usun, et see pealkiri ei ole liialt ambitsioonikas, aga sellest ajast, kui ma olin välisminister, seal tõepoolest juttu on. Servapidi ka veidike üle ja ümber nende kuupäevade, mis sinna vahele jäävad.

JKR: Sa olid välisministes selles valitsuses, kuhu kuulusid ka kesikud ja EKRE. Miks Isamaa flirdib EKREga? Miks Isamaa on EKRE nägu?

UR: Mis ta nüüd flirdib. Ega see valitsus ei olnud armastusabielu. Kui sa kõneled sõnast flirt. Isamaal on oma poliitika, Isamaa viib seda poliitikat ellu. Kõigi parteidega tuleb vajadusel võidelda, kiselda.

JKR: Ikkagi. Isamaa pigem on lähenenud EKRE statement'idele. Räägime Balti ketist, kus me mõlemad seisime. Ja teatavasti üks Helmedest, see vanem, kes ei suuda ennast üldse vaos hoida, teatas, et see oli massihüsteeria. Laulev revolutsioon samuti.

UR: Mis ma selle peale peaksin ütlema? Mul on ka meeles, et ta ütles nii. Ma mäletan isegi, et ta sai Ratase käest riielda. Poliitikas on palju muutunud ja palju teemasid on lauda potsatanud kogu tsivilisatsiooni jaoks – mis Balti keti ajal oleks kõiki inimesi lausa naerma ajanud.

JKR: Sina väidad, et Isamaa ei ole lähenenud EKRE oma konservatiivradikaalsusega?

UR: Väga konservatiivne radikaalsus on neil. Isamaa on kahe jalaga maa peal. Ja Isamaa oli olemas ja ajas oma asja veel siis, kui EKRE oli Rahvaliit.

JKR: Nende auesimees on teatavasti Arnold Rüütel. Kelle üle me kõik väga õnnelikud ei olnud, kui ta presidendi taburetile kleebiti.

UR: See oli kõva šokk. Ma mäletan ühte naisajakirjanikku, olin tol korral Estonia teatris, kes lausa nuttis. Ma läksin ja helistasin Lennart Merile. Olin tema kantselei juhataja siis. Andsin siis teada dramaatilistest sündmustest. Ta ütles, et tegeleb aiatööga, ta istutab. See oli ju teada, ta naeris.

JKR: Noorema põlvkonna jaoks oli see küll nõme lugu.

UR: Jah, aga nüüd on Arnold Rüütel lausa igavikuline fenomen võib öelda. Jüri Luik ütles mulle muheledes, et Arnold Rüütel elab meid poliitikas veel kõiki üle. Need olid vägagi oomenlikud sõnad.

JKR: Kui tuleme nüüd EKRE ja Rahvaliidu juurde tagasi, siis tõepoolest EKRE on Rahvaliidust välja kasvanud moodustis. Ja Rahvaliit oli see moodustis, millega Isamaa ei klappinud mitte kuidagi ühele rajale. Kuidas siis nüüd EKREga nii hästi on?

UR: Rahvaliiduga olid ju need läbivad teemad, me mäletame, üks tants ja tagaajamine käis riigi rahade ümber. Eks neil oli seda punase mineviku nostalgiat kõvasti sees. Selle EKREga peab olema mees ja suutma neid vajadusel taltsutada, panna normaalselt asju ajama. See, mida nad on, eks nad siis on. Aga ei tohi jääda mökuks nurgas. Kui sa oled tegija, suudad sa kõiki taltsutada oma huvide nimel.

JKR: Sa tõepoolest arvad, et see oli toimiv ja äge valitsus?

UR: Oli küll toimiv. Tal oli veidi teistsugune dünaamika, kui seal teistes valitsustes, näiteks sada aastat kestnud Ansipi valitsuses. Aga ta sisemiselt oli tööõhkkond, kuigi väljapoole meediakuvandina jäi selline mulje, et käib ainult üks mürgeldamine ja sõimamine. Kui ma meenutan näiteks sotsidega valitsust, kus ma ka olin, olid Helmed nagu teletupsud – võrreldes sellega, kui Indrek Saar pani rusika lauale ja hakkas oma maksude eest võitlema.

JKR: Vahetame teemat. Vihakõne. Me teame iseenesest väga hägusalt, mis asi see vihakõne võiks olla. Ja sellega on minu meelest Euroopas väga üle pingutatud, mida me vihakõneks peame.

UR: Ma lugesin just FBst kus appikarjeid saatis Imre Sooäär. Mäletate, oli Kaja Kallase umbusaldusavaldus ja seal siis, kes matslikumal ja kes tögavamal moel, aasiti Kallase kallal. Ja siis Imre Sooäär kirjutas, et see oli väga kole ja kohutav. Ja siis keegi naljanina kaebas Facebooki, et Sooääre kõne on vihakõne ja see ka kustutati. Konto blokeeriti. See on ilmekas näide düstoopilisest olukorrast, mis võib välja kujuneda. Sooäär kirjutas siiralt, miks tema postitus ei ole vihakõne, mis oli väga naljaks lugemine. Inimene peab ise ära tõestama, et pole vihakõne. Mitte see, kes süüdistab. Eesti on pea viimane Euroopa riik, kes ei ole niisuguseid vihakõne seadusi karistusi vastu võtnud ja ma arvan, et me ei ole käitunud sugugi lollisti. Kõikide regede peale ei tasu ka hüpata.

JKR: Vihakõne kuulubki pigem psühholoogia valdkonda. Seda on väga keeruline määratleda.

UR: On, ja minu meelest tekitab ta hoopis vastupidi trotsi. Ma mäletan ühte isikut, kes tegi särgi «Kommarid ahju». Ahjaa! See olid sina! Mis tegelikult kulges ju väga lõbusate sündmuste ahelana, aga Tartu Ülikooli semiootikud uurisid aasta otsa, kas on vaenu õhutamine või mitte. Siis selgus, et ei olnud, et oli kunstiline manifestatsioon. Või mingisugune eneseväljendus. Selle peale astus lausa minister Jõerüüt tagasi, et nii kohutaval maal ei ole ta võimeline elama. Tarand lahendas selle pungi võtmes ja ajas selle särgi jalkamatši ajal tagurpidiselga. Mul on meeles, et Mait Klaassen, kelle nimi ka sellel särgil oli, ütles mulle muheda huumoriga, näe, et kommarid ahju, kas puud peab ise kaasa võtma.

JKR: Mina tean ainult ühte inimest, kes oli selle särgi peale tõeliselt vihane ja see oli Hardo Aasmäe. Ja sellepärast, et tema nimi ei olnud kirjas.

UR: Juba toonases mõttekäigus oli olukord, kus oleks võinud ju karistada saada, ehk muutuda kurjategijaks. Mille läbi sa sooritad mõtteroima. Mõtteroimar Juku-Kalle Raid. Sarnane lugu oli kunagi ka, oli isegi kriminaalmenetlus Jaan Kaplinski poja üle, kes kirjutas ilmselgelt kunstilise liialdusena kirikute põletamisest. Ka FB laik või šeerimine võib kaasa tuua selle süüdistuse.

See on üsnagi kohutav. Teatud tüüpi kultuurirevolutsioon. Seda tüüpi mõtlemise kohalt olen – mis see sinu termin oli? – radikaalne konservatiiv.

JKR: Peaaegu Ekre.

UR: Ei, ära anna ka mingite lolluste vastuolemise monopoli EKRE-le. Selliste lolluste vastu on, usun, lõviosa mõistlikke inimesi. Ka enamus politseinikke ja prokuröre, nad ei taha sellest kuuldagi. Et hakkad FBd ja internetti välja printima, kui keegi kaebab. Prindid välja ja hakkad igat lauset tõlgendama. Ja siis ongi nii, et politsei, kes peaks mõrtsukat taga ajama, peab tekitama mingisuguseid tõeministeeriume, kus uuritakse lause tähendust. Mida ta mõtles sellega? Mis oli alltekst, kontekst? Tule taevas appi!

JKR: Mis sellele piiri võiks panna?

UR: Selge on, et see on ülemaailmne laine või trend. Mis ei tähenda, et kõiki laineid peab mehhaaniliselt üle võtma. Kui me räägime, et me oleme iseseisvad ja oma saatuse peremehed, siis on meil ka julgust mingitele asjadele ei öelda. Isegi kui oleme väike riik. Kunagi, kui vaarisad selle riigi tegid, siis see loogika oligi, et ise otsustamine. See oli nagu see ränderaamistik, mille üle omal ajal ka tohutu mürgel käis. Öeldi, et aga võtame ta vastu. Et ega kellelegi nagunii midagi ei tehta, et võtame ta vastu ja klatime kuidagi asja ära. Sellise saunamehe mentaliteediga riigi pidamine on minu meelest ka veidikene nagu Vene aja moodi. Et paberi peal täidame need normid ära aga elu läheb edasi.

JKR: Meil on selline asi, mille nimi on konsensus Euroopas. Mis võib olla kõlab toredalt – kõik istuvad ühe köögilaua taga ja otsustavad ühel häälel. Sa tead väga hästi, et tegelikult sellist trikki ei ole.

UR: Ma arvan, see oleks välispoliitika valdkonnas väga riskantne. Ma hakkasin neid numbreid vaatama: kui pannakse mingi välispoliitiline küsimus lauale, mis kõikidele peaks siis olema kohustuslik... Kujutame nüüd ette, kui kõik Põhjala riigid, Balti riigid ja Poola on sellele vastu, siis ikkagi läheb läbi. See on kahe korrusega asi, kuna välispoliitika on nii oluline poliitika, siis see lihtsalt lõhub riikide suhtlust. Riikidel peab ikkagi olema ka osalus otsuse sünnis. Minimaalne aktsepteering. Kui nad seda ei tee, siis see tähendab seda, et kogu see Euroopa välispoliitika kukub kokku. Sest elulises asjas, kui sellise ülerullimisega hääletatakse, siis riigid hakkavad kogu liitu seenele saatma.

Mul on meeles, Ansip rääkis mulle, kui oli esimese finantsperspektiivi heakskiitmine, et Rumeenia president läks suitsu tegema vahepeal ja siis jagati 100 miljonit Rumeenia raha ära.

JKR: Sa ise oled sellistel hetkedel suitsetanud?

UR: Vajalikul hetkel tuleb ikka toas olla.

JKR: Meil on siin köögilauas pidevalt läbi käinud Hiina kaart. Siin on küll lääs suutnud olla äärmiselt kahepalgeline. Mokaotsast kobisetakse inimõigustest, aga bisness mühab hoolimata kõigest. See on ohtlik.

UR: Hiina erikaal on kasvamas. Areng toimub ja Eesti on selles suhtes isegi õnnelikus seisus, meil tegelikult suuri Hiina investeeringuid ei ole. See on ikkagi üks koht, kus ma ütlen, et strateegilisi investeeringuid peame hakkama skriinima. Ja praegu seadust töötataksegi välja, et mingil hetkel on võimalik stopp öelda.

JKR: Minu väide on see, et Eesti välispoliitikas puudub korralik Hiina spetsialiteet. Elik ohtude suuruse hindamise kompetents.

UR: Hiina osas ma viisin eelmisesse valitsusse Eesti Hiina poliitika, mis püüab neid riske maandada. Ja riigil on küll selline Hiina poliitika olemas. Vähemalt need positsioonid on olemas riskide maandamiseks. Mida ma loodan ka järgitakse. Hiina puhul on oluline seda teadvustada, et suhted võiksid olla, aga tegelikkuses on ta on ikkagi totaalse haardega autoritaarne režiim.

JKR: Kui sa saaksid endalt küsida ühe ausa küsimuse, mis see võiks olla?

UR: Küsimus peab lihtne olema ja ausalt peab olema võimalik vastata. Ma küsiksin kella.