Igal aastavahetusel 27. detsembrist 1. jaanuarini peetakse Austraalia idarannikul Brisbane’ist 70 kilomeetrit põhjas väikese Woodfordi küla külje all kuus päeva ja ööd kestvat Woodfordi folgifestivali.
Teistmoodi folgipidu maakera kuklapoolel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle Austraalia suurima muusika- ja kultuuripeo külastajate arv küünib 130 000 inimeseni.
Jutud ürituse suurejoonelisusest jõudsid minu kõrvu juba möödunud aastal, kui Austraalias ringi reisisin, ning ma otsustasin, et seda tuleb oma silmaga kaeda.
Olen ju ikkagi Viljandist pärit ja siinsel pärimusmuusika festivalil peaaegu igal suvel jalga keerutamas käinud.
Et töötasin parajasti Austraalia idaranniku põhjaosas, tuli mul ette võtta 1400-kilomeetrine autosõit. Veetnud jõulud 18 tundi kestnud retkel, jõudsin peopaika pool tundi enne telklaagri väravate sulgemist.
Minu suureks üllatuseks oli laager juba rahvast pungil ning südaööl taskulampidega telkimiskohta leida oli sama hästi kui võimatu. Hiljem kuulsin naabritelt, et nii mõnedki kaubitsejad ja vabatahtlikena töötavad külastajad on kohal juba kaks nädalat enne festivali algust.
Festival toimibki suuresti tänu vabatahtlike innukusele — neid oli sel aastal ametis üle 2300. Ka festivali korraldamisega aasta ringi seotud 160 inimesest 60 töötavad vabatahtlikena.
Festivali ajal töötada soovijad kingivad oma ajast umbes viis tundi päevas ning saavad vastu tasuta sissepääsu kõigile festivali üritustele ja telklaagrisse. Vabatahtlikud on ametis näiteks väravahoidja, piletimüüja või teejuhatajana, aga ka toidukohtades, infopunktis või spetsiaalselt festivaliks rajatud toidu- ja esmatarbekaupade poes. Nägin aga ka umbes 40-kraadises kuumuses tänavatele saadetud vabatahtlikke, kes soovijaid aiavoolikust veega üle piserdasid!
Praeguse suurejoonelise festivaliküla tarvis tuli kõigepealt mägede ja orgude vahel laiutavast soisest maast korraliku infrastruktuuriga paik rajada. 16 nädala jooksul maa kättesaamisest kuni esimese festivali avamiseni selles kohas ehitati 16-megaliitrine tamm, kuus kilomeetrit teid ning jalakäijate ja autode sillad. Paigaldati kaks kilomeetrit kanalisatsiooni, lavadele maa-alused kommunikatsioonid ning tualeti- ja dušikabiinid.
Nüüdseks on vabatahtlikud sellele maa-alale istutanud 86 000 puud, et festivali ajal telkides varju saada.
Üks meeldivamaid üllatusi sel festivalil oli kogu ettevõtmise keskkonnasõbralikkus. Nii näiteks on ürituse 130-leheküljeline brošüür trükitud taaskasutatavale paberile ning kogu üritus kuulutatud konivabaks. Festivaliküla tänavatel käib ringi konipatrull ning kui ta kusagil siiski mõnda üksikut maas vedelevat suitsuotsa märkab, uurib seda asjalikult luubiga, tõstab selle suurte tangidega üles ja noomib inimesi, enne kui selle oma ämbrisse pistab.
Märkimisväärne on ka vee taaskasutamine. Selle propageerimiseks on festivalialal veetanklad, kus soovijad saavad lasta oma pudelid täita kraanist voolava kohaliku allikaveega. Taastäidetava veepudeli saab poole odavamalt kui poest uue pudeli.
Ka prügi tarvis on erinevad kastid ning inimesed tõesti järgivadki kõiki prügisortimise reegleid.
Festivali külastajate keskkonnateadlikkust näitas ka suur osavõtt Greenhouse’i ehk keskkonnatelgis peetud loengutest ja aruteludest.
Peamine kokkutulemise põhjus on aga ikkagi muusika. Sel aastal astus festivali kuue päeva jooksul 23 laval üles 580 artisti, kes andsid kokku üle 2200 kontserdi. Neile lisandusid veel mitteametlikud tänavaesinejad.
Muusikalise poole pealt oli festivalil põhirõhk kohalikel eriilmelistel artistidel. Nautida sai rahvamuusikat, bluusi ja džässi või hoopis tantsida meeletu elektroonilise hip-hop- või hüpnootilise trance-muusika saatel.
Peaesinejad olid Lior, Katie Noonan, Kate Miller-Heidke, Josh Pyke, The Herd ja Ash Grunwald. Minu lemmikuteks kujunesid mustlasmuusikud Doch ja The Barons of Tang, kes rahva meeletult tantsu lööma panid, That 1 Guy USA-st, kes oma veidral omavalmistatud instrumendil ootamatuid helisid välja võlus, ning The Andi and George Band, kes kuuel festivalipäeval täismajale esines.
Peale muusika on Woodfordi suurejoonelise peo programmis tsirkuse-, filmi- ja teatrifestival. Lastele on kujundatud oma ala päevaringse programmiga.
Keskkonnahuvilised saavad aega veeta foorumitel ja aruteludel või minna hoopis giidiga loodusmatkale. Käsitöö- ja kunstihuvilised võivad osa võtta õpitubadest, kirjandushuvilised kohtumistest kirjanikega ning tantsule pühendunud õppida eri tantsustiile oma ala proffide juhendamisel.
Eks minagi tahtnud kõike omal nahal järele proovida. Nii juhtus, et minu esimene festivalipäev kujunes kohe 20-tunniseks maratoniks. Alustasin varahommikul t’ai chi tunniga. Seejarel tulid India filmidest nähtud Bollywoodi tantsutund, Jaapani mõõgatants Austraalia kollektiivi TaikOz saatel, akrobaatilise tasakaalu õppetund tsirkuseartistide juhendamisel ning kontsert kontserdi järel kuni varaste hommikutundideni välja.
Aasta viimast õhtut kogunes festivali suurimale lavale nimega Amfiteater tähistama umbes 20 000 inimest ehk siis peaaegu sama palju, kui kogu Viljandi pärimusmuusika festival nelja päeva jooksul võõrustab.
Amfiteatris toimusid ka festivali ametlik avatseremoonia ning 1. jaanuari õhtul festivali traditsiooniline lõputseremoonia muusika, tänavaartistide ja suure tule-show’ga, mille kulminatsiooniks põletati maha tuulik ning lasti taevasse tohutu hulk rakette.
Terve lõputseremoonia aja sadas küll vihma ja taevas oli pikselöökidest valge, kuid nagu Viljandi folgilgi, ei lasknud rahvas end sellest häirida.
See festival kuulub kahtlemata mu parimate Austraalia-elamuste hulka ning usun, et siinsest korraldusest oleks ka kodustel nii mõndagi kõrva taha panna.