Talvine Egiptus, eestlase üks lemmiksihtkohti viimastel aastatel, pakub tõhusat kaamoseleevendust oma kehvematel ja külmematel päevadelgi. 16kraadist õhutemperatuuri ei pane päikese käes lebotades tähelegi, veetemperatuur ei kuku aga aasta ringi alla 19 kraadi. Pakkumisi on palju ja viimasel hetkel ostetud reis viib Eesti Õhu kehva lennukitoidu saatel Punase mere äärde.
Õigupoolest polegi väiksema eelarvega sel aastaajal mujale minna. Tai ja sealtkandi riigid tahavad pikemat ajavaru kui nädal. Vahemere maad on praegu peaaegu niisama jahedad kui kodurannad. Ja ega Punase mere ranniku äärne kliimagi erilise palavusega hiilga, aga kuna seal veetemperatuur alla 19 ealeski ei lange, kannatab seal lahedalt korallriffide kohal snorgeldada ja ennast nagu vikerkaarevärvilisi kalu täis akvaariumis tunda.
(Kõrvalepõige: huvitav, kui värsked kurgid nädalaks Punasesse merre jätta, kas siis saaks korraliku soolakurgi kätte?)
Selle nädalase reisi staabiks saab hotell Hilton, mis asub Egiptuse-Iisraeli piiritsoonis kohe piiriputkade kõrval ja on sedasi hiilgav sillapea nii mõlema nimetatud riigi kui teisel pool Aqaba lahte asuva jupikese Jordaania vallutamiseks.
Reisifirmad pakuvad kohapeal hulgaliselt organiseeritud ekskursioone kõikjale lähikonna vaatamisväärsuste juurde. Ühe- ja kahepäevased sõidud Kairosse, Jeruusalemm ja Surnumeri, Petra kaljukirikud ... Kui tahate aga seiklusehõngu ja vabadust oma käikude suhtes või kui eelarve kalleid ekskursioone ei luba, on kena alternatiiv omal käel uitamine.
Vaatamata sellele, et reisifirma esindaja hoiatab Iisraeli piiri omapäi ületamise asjus, et “viisavabadus vist keerulise olukorra puhul tühistatud, aga meie, see tähendab firma ekskursioonid siiski toimuvad”, ja hotelli retseptsioonimehed pärast kuhugi helistamist ütlevad, et eestlane ei saa viisavabalt üle piiri, aga hotellipoolse organiseerimisega saab, on tegelik olukord mõnevõrra teistsugune.
Egiptuse pool võtab esimest korda riigist väljumise eest kaks Egiptuse naela ja kleebib selle eest mingi margi blanketile. Kui väidame, et Siinai poolsaarelt ei lahku, jääb maksmata “riigist lahkumise maks”, mis on umbes 68 naela. Iisraeli siseneminegi on probleemivaba (enamasti, aga - nagu hiljem selgub - mitte igaühele): küsitakse, kas “relvi või relvasarnaseid esemeid” kaasas kanname, võrreldakse teraselt passipilti reaalse isikuga, küsitakse, miks Iisraeli tuleme ja kuhu läheme – ikka need tavalised küsimused.
Üks Tartu meestest võetakse aga millegipärast tõsisemalt ette ja Iisraeli salateenistuse esindaja pinnib teda ligi 20 minutit küsimustega, miks ta ikkagi juba teist korda Egiptuses on.
Kui ta järgmisel päeval Jeruusalemma ekskursioonil uuesti piiri ületab, kordub kontrolliaktsioon uuesti, seekord juba läbiotsimise ja lahtiriietumisega. Tema kontrollimise põhjus jääbki salateenistuse saladuseks ja rohkem ohvreid juudiriik nädala jooksul selle eestlaste kamba seast ei võta.
Teisel pool piiripunkte ootavad näljased taksojuhid, aga kord tunnis käib liinibusski. Taksosõit Taba piiripunktist Eilati maksab umbes 50 seeklit. Peaks maksma. Tegelikkuses tekitavad taksojuhid igasuguseid hindu, mõni väidab, et on fikshind 75 seeklit, mõni, et piiripunktis kehtib lisamaks. Üldiselt kasutatakse Iisraelis taksomeetrit, aga kui taksojuht on fiks-tasu lainel, siis mitte. Ja vahel ütleb, et kui tahad, võime “meetri” käima panna. Buss maksab viis seeklit ja liin kulgeb siiru-viiru läbi kesklinna, nii et sobivaid mahaminekukohti on mitu.
Eilat on kuurortlinn, Iisraeli kõige lõunapoolsem linn Aqaba lahe põhjatipus. Eilat on paljuski sarnane Pärnuga: umbes niisama palju elanikke. Ja ajalugugi on väidetavalt 7000 aastat pikk. Nii vanad on osa arheoloogilisi leide sealsest “Pulli asulast”. Sellega sarnasus lõpeb, sest reaalselt on linna asutud rajama 1950ndate lõpul.
Rand on tulvil efektse arhitektuuriga hotelle ja firmapoode täis pikitud rannapromenaad venib nii kaugele, kui linna enne Jordaania piiri algust jätkub.
Hotellipiirkonna taga jagab linna pooleks lennuväli ning teisele poole jäävad kohalike elurajoonid ja poed. Hinnad on Eilatis kõrged. Alla 150kroonist einet nende paari kiirvisiidi jooksul ei leidnudki.
Peale rannamõnude võib Eilatis külastada IMAX 3D-kino ja 2006. aastal valminud kohalikku teaduskeskust Kings City.
Kings City sisaldab huvitavaid ja õpetlikke meelelahutusi, millest paljutki võib leida meie Ahhaa keskuse ringreisidelt. Piletihinnas on veel 4D-kino. Peale ruumilisuse liikusid seal vajalikul hetkel sügavama efekti saamiseks toolid, näkku pritsis vett ja puhus tuuleke.
Esmasel külastamisel on mulje võimas ja eriti sobiv on see keskus lastele-noortele. Kuningalinnast leiab veel arvutimänge, paadiretke läbi Iisraeli ajalugu kujutavate stseenide (reis lõpeb kolmanda korruse kõrguselt “kosest” langemisega), liugtoru majakatuselt alla keldrisse, piiblikoopa, mis näitlikustab piiblilugu.
Muljetavaldavaim oli tuba, kus silmale on kõik peaaegu õigesti, kuid keha sellegipoolest tõmbab nagu magnetiga ühte seina. Magnettoaks seda nimetatigi. Saladus selles, et tegelikult on toa põrand viltu. Uksed, nurgad seinte vahel, tapeet on aga kenasti vertikaalsed. Nii et kui põrandale kogu aeg ei vaadanud, pettis meeled ära.
Soovituste esinumbriks jääb aga Eilatist viis kilomeetrit Taba pool Dolphin Reef – delfinaarium, mis ei ole selle kohta päris õige sõna, sest delfiinid elavad seal vabalt, tulevad ja lähevad, kuidas ise tahavad. Tahavad enamasti söötmise ajaks tulla, aga küllap neile meeldib inimestegagi suhelda.
Dolphin Reefi sissepääs on tasuline, pilet maksab täiskasvanule 58 seeklit ja lapsele 40. Selle raha eest saab seal kas või päev otsa rannas peesitada, vaadata delfiinide söötmist, võib-olla delfiini katsuda, patsutada või silitada, nii kuidas elukas parajasti võimaldab.
Täiskasvanule võib see osutuda probleemseks, sest kuue- kuni kümneaastaste summast jõuga läbimurdmine ei tule vist jutuks. Sellisel juhul jääb üle 255 lisaseekli eest delfiinidega koos snorgeldama minna. Delfiinid muidugi ei snorgelda, aga ujuvad lähikonnas vabalt.
295 seekli eest võib juba minna proovisukeldumisele delfiinidega (delfiinid ei proovi, nemad on profid): instruktori käsi on üsna sukelduja küljes kogu aeg.
Dolphin Reefil on laste lõbuks ka parv paabulinde (teiste seas valgeid), kassid, koer ja pardid. Kogu teenindus on euroopalik ja äärmiselt vastutulelik ja sõbralik.
Kui Tabast liikuma hakata ja kujutleda, et olete Audrus, on Eilat nagu Pärnu ja lähim Jordaania linn Aqaba asub Sindi kaugusel.
Vahemaad ei ole linnulennult suured, kuid sellel marsruudil tuleb ületada kaks piiri. Jordaania piiriületuspunkt asub Eilatist 15 kilomeetri kaugusel. Sinna saab taksoga 25 seekli ehk pisut üle 100 krooni eest. Samas piirkonnas asub veel üks kohalik vaatamisväärsus – linnuvaatlusala, kuhu korraldatakse dþiibireise. Seal on võimalik näha meie (Euroopa) linde, kes talveks on “Egiptimaale” lennanud.
Piiripunktis “röövitakse” meid: Iisrael soovib riigist lahkumise tasu kätte saada. Selles ehk Arava piiripunktis on tasu 94 seeklit. Ette rutates võib öelda, et tagasi tulles võtavad jordaanlased samal otstarbel viis dinaari, mis on märksa sõbralikum hind.
Jordaania poolel ei lähe samuti viisat vaja, passid tembeldatakse ja jälle satume näljaste taksojuhtide mõjualasse. Jordaania poolel liikuvatest alternatiividest ei tea me midagi ja ebaõnnestunud kauplemise järel tuleb taksojuhile seitse dinaari loovutada. Tagasi tulles on see vahemaa viis dinaari.
Sõit Aqabasse kestab 15-20 minutit ja kesklinnas satub külaline väärika moslemikultuuri keskele. Keegi ei sakuta sind varrukast, et raha nuiata või midagi müüa. Poodideski on suhtlemine vaoshoitud, kuni sa midagi ei küsi.
Linn ise tundub peente hotellide ja meelelahutusteta põnevam kui Eilat. Selles on erilist tunnet, elu ja ajalugu. Aqaba on Jordaania ainuke sadamalinn, kus elab kaks protsenti Jordaania elanikest – umbes 100 000 inimest.
Lühike sealoldud aeg võimaldas vähest: näha maailma suuruselt teist, enam-vähem kahe korvpalliväljaku suurust, 60x30meetrist lippu 132meetrise vardaga. Tegemist on Araabia ülestõusu lipuga aastast 1916 ja see inglise diplomaadi Sir Mark Sykesi loodud lipp on inspireerinud rida regiooni riigilippe.
Aqabas on turistil võimalik ostelda nii turistidele mõeldud suveniiri- ja ehetepoodides kui külastada traditsioonilist turgu ehk basaari ja lõputut hulka poekesi-putkasid. Kohustuslik ost on kohalik pearätt ehk arafata, mis saanud oma nime palestiinlaste liidri Arafati järgi, kes seda ruudulist rätti alati kandis. Kindlasti maksab müüjalt küsida õpetust, kuidas rätti ühel või teisel viisil ümber pea siduda.
Veel tasub tähelepanu pöörata maitseainetele, imemaitsvatele pähklitele ja eri halvaasortidele. Siinset ehtekunsti iseloomustavad muidugi kõikvõimalikud korallkeed ja -ripatsid. Kohvisõbrad saavad aga oma elamuse spetsiaalsest kohvipoest.
Egiptus on eestlasele muutunud soositud lebotamispaigaks. Soe meri ja päike on väärtused omaette, kui neid saab nautida aasta ringi. Kui satud oma hotelli võtma Taba külakesse, on omapead Egiptuse pinnale hulkuma minek mõnevõrra raskendatud, kuna asud piiritsoonis. Sealt väljumine tähendab maksu Egiptuse riigile, mida, tõsi küll, peab maksma vist vaid korra, kui kviitungi alles hoiad.
Piiritsoonis ei ole soovitatav minna mägede otsa ronima, üsna tõsised püssimehed tulevad sulle varsti sinna järele.
Väljaspool Tabat 100 kilomeetri raadiuses jagub aga looduse nautlemise võimalusi, näiteks värvilisest liivakivist kanjon, samuti korraldatakse väljasõite beduiinidega kohtumiseks, snorgel-damiseks või sukeldumiseks Blue Hole’i nimelisele korallrifile.
See beduiiniküla, kuhu meid ostetud safari käigus viidi, erilise kõrberomantikaga ei hiilanud. Giid rääkis beduiinide elust ja ajaloost kümme minutit, samal ajal sättis kümmekond beduiini naist-last omavalmistatud nodi müügiks ette.
Küla oli nagu sealsed külad ikka: plokkidest hütid, kitsed, kivid, liiv (mitte nagu kollased luited Saharas). Paar luitunud oliivipuud aias, kus topsi beduiinitee joomine toimus, ja müümine-müümine-müümine ... Giid küll ütles ette, et beduiinidelt suveniiri ostmist tuleks võtta kui annetamist, aga lõpuks jäi intensiivne mulje, et ainult “annetamiseks” meid sinna viidigi.
Tegelikult toimus dþiibisafariks nimetatud retk asfaldil kiirusega 120 kilomeetrit tunnis ja selle kõige meeldivam, kuigi liig lühike erand oli umbes kilomeetrine kaamelisõit. Esialgu ebamugav kaamelisadul muutus märksa mõnusamaks, kui kohalike eeskujul oli leitud õige jalaasend.
Tabas suvitamine on suurepärane nendele, kes oma käe peal tahavad kolme riigi elust osa saada. Sel juhul peaks arvestama ööbimisega Hiltonis, mitte naabruses Mövenpicki hotellis. Hiltoni elanikele nimelt on Iisraelist väljumine Taba kaudu tasuline vaid esimesel korral. Järgmistel kordadel kviitungiga ja hotellist võetud tõendiga polnud maksta vaja.
Samal ajal saab Tabas organiseeritud ekskursioonidega liituda. Ainult kohapeal puhates võib hotellis elada ja selle üpris kena randa nautida, korallid ja värvilised hiiglaslikud “akvaariumikalad” ootavad snorgeldajat sealgi parvedena.
Sukeldumisteenused ja klaaspõhjaga kaater võimaldavad aga lõbu nii neile, kes tahavad sügavamale vette, kui neile, kes vett külmaks ja märjaks põlgavad.
Kõrbes Sharm el Sheiki ümbruses oli meeletult palju kilekotte. Kardan, et selle korratuse on ühel või teisel viisil põhjustanud turistid. Asulad, kus turist liigub, on puhtad, tagahoov aga räpane. Sinna lendaja võiks mõelda, kui puhkamine igavaks läheb, “Teeme ära” aktsioonile kõrbes.
Ja veel. Kui loodate viibida väga algupärases kohalikus keskkonnas, siis valmisreisi puhul see ilmselt hästi ei õnnestu, vene keelega saab sageli hakama niisama efektiivselt kui inglisega. Soome keelgi on paljudel kohalikel suus, kas või sõnahaaval. Sestap tunnete end kuurordis ja selle lähiümbruses peaaegu nagu kodus.