Madis Palm portreteerib kuulsusi

Madis Palm on üks nõutumaid moe- ja reklaamifotograafe, kelle pilte on ilmunud pea kõigis Eesti moe- ja seltskonnaajakirjades ning kellelt reklaamfotosid tellinud paljud tuntud ettevõtted.

Frens Café seintele riputatud piltidel poseerivad näiteks Merle Palmiste, Helena Merzin, Tanel Padar, Anu Saagim.

„Inimesed, kes on avalikkuse ees millegagi tuntuks saanud, on enamjaolt hästi säravad persoonid ning neid on huvitav portreteerida,“ märgib Palm. Ometi pole ta kuulsuste portreesarja teinud spetsiaalselt näituse tarbeks, vaid see on kunstniku ülevaatenäitus eri aegadel ajakirjandusele tehtud portreefotodest.

Sama näitust eksponeeris Palm 2007. aastal Tallinna fotomuuseumi fotokeldris Lee, kus pildid said positiivse vastukaja.

Palm on oma pilte enamasti näidanud just kohvikutes. „Mulle meeldib, kui minu pildid on kohas, kus inimesed reaalselt käivad. Galeriides kipub olema tavaliselt nii, et avamise ajal on saal rahvast täis, aga argipäeviti haigutab seal täielik tühjus,“ räägib ta. Ja lisab, et kohvikusse satuvad pilte vaatama needki inimesed, kes galeriisse võib-olla ei läheks. Tagasisidet tuleb rohkem.

Madis Palm on lõpetanud Tartu kõrgema kunstikooli fotograafia eriala 2002. aastal. Esimesed kommertstööd valmisid tal kooli lõpuaastatel ja need pälvisid kohe tähelepanu.

Tema pilte on avaldanud ajakirjad Stiil, Marie Claire, Cosmopolitan, FHM, Kroonika, Just, Kodukiri, Avenüü ning reklaamfotode klientideks on olnud teiste seas Monton, Ivo Nikkolo, M&A, Garnier, Evian, EMT, Kristiine keskus, Viru keskus, Tallinna Kaubamaja, Trend Express.

Palm on teinud albumipilte sellistele muusikutele nagu Birgit Õigemeel, Liisi Koikson, Anne Veski, Hendrik Sal-Saller, Tanja Mihhailova, Gerli Padar. Samuti on ta töötanud fotosessioonidel Soomes, Norras, Prantsusmaal, Balti riikides ja Venemaal.

Pildistamine nõuab fotokunstnikult täit süvenemist. „Kui ma võtan pildistamise ette, teen seda äärmiselt tõsiselt,“ ütleb Palm. Tavaliselt ei vea ta kaamerat kaasa reisidele ega seltskonnaüritustele, kuna siis ei tulevat lõõgastumisest-puhkamisest eriti midagi välja.

Tööalaselt on iga pildisessiooni tegemine aga omaette fun, nagu Palm ise märgib. Moe- ja reklaamifotograafina on ta mänguline ja lavastajalik, keda oma sõnutsi huvitab inimestega teatritegemine.

Fotograafia juurde jõudis Madis Palm huvist filmikunsti vastu. 1990ndate esimesel poolel tahtis ta õppima minna Tallinna pedagoogikaülikooli telereþiid, kuid eksamitele minek jäi toona autoavarii tõttu ära. Vastuvõtt mainitud erialale oli aga iga nelja aasta tagant.

„Mõtlesin siis, et vahepealset nelja aastat ei sisusta ma muud tööd tehes, vaid hakkan end filmi alal arendama ja iseseisvalt ette valmistama,“ räägib Palm. Kuna oskused tulevad praktiseerides, läks ta tööle Eesti Televisiooni operaatori assistendiks. Paralleelselt arendas ta teoreetilisi teadmisi, käies Tartus kuulamas reþissöör Arvo Iho kursusi.

Kord kasutati kursustel lühifilmis liikuva pildi asemel fotojutustust. “Siis avastasin, et seisev kaader peab info edastamiseks kätkema palju rohkem informatsiooni kui liikuv pilt. Liikuval pildil saab infot edastada ka teksti ja liikumisega, ent fotol peab kõik olema kirjutatud ühte kaadrisse. See tundus huvitav,“ meenutab Palm oma teed fotograafiani.

Tartu kunstikooli fotograafia erialale astumiseks võttis ta hoogu aasta. Mitte seetõttu, et valitud erialas kahelnud oleks, vaid ta polnud kindel, et katsetest läbi pääseb. Kui aga eksamid lõpuks sooritatud, oli Madis Palm sissesaanute nimekirjas esimene. „Ilmselt olin oma võimeid alahinnanud,“ nendib ta.

Palm töötab vabakutselise fotograafina. Kolleegidega kahasse üürib ta praegu stuudiot Tallinnas Zelluloosi kompleksis. „Minu meelest neid ajakirju väga palju ei ole, millel on fotograaf kuupalgal. Uudiseid tootval pressil on hea fotograafi palgal hoida, kuid moežurnaalid tellivad töid eri fotograafidelt. Ka reklaamiagentuurid ei hoia fotograafi palgal, vaid igale projektile otsitakse sobivaim persoon,“ räägib ta.

Tööpuudust Palmil ei ole. Samuti pole ta, portfoolio kaenlas, meeleheitlikult asutuste uksi kulutanud, et end tööle pakkuda. Enamik töid on ta juurde ise tulnud ehk just talle pakutud. Palm teatab, et tegelikult pole tal üldse oma piltide eksponeerimise vajadust. Seetõttu ei ole ta ühtegi näitust ise endale organiseerinud.

Näitusi on Madis Palmil olnud nii Eestis, Lätis, Leedus kui Venemaal. 2007. aastal andis fotoajakiri Cheese talle silmapaistvate tööde eest aunimetuse „Cheesemeister 2007“.

Palm ise ütleb, et ta pole kunstnik, kes karikaid ihkaks või suuri eesmärke püstitaks. „Loomulikult on mul tunnustuse üle hea meel, kuid olen pigem tüüp, kes auhinnad ja karikad kiiresti ära unustab. Meeldejäävaimad saavutused fotograafia alal on mul pigem sisemist laadi,“ märgib ta.

Teadupärast on head fotoaparaadid üsna kallid (Palm teeb pilte Canon D1S-iga). Kui hästi nii suurt investeeringut nõudva alaga Eestis finantsiliselt pinnal püsib? „Arvan, et kõigega on võimalik leiba teenida. Pole sellist ala, millest ära ei elaks. Tuleb lihtsalt osata,” kostab fotokunstnik. Ta usub, et leiba on võimalik teenida isegi sudokude lahendajana, peab ainult omas valdkonnas professionaal olema.