Näpunäiteid noortele kolleegidele: kuidas teha surmigavat plaati. Alustuseks on vaja leida mõni hästi müüv artist. Näiteks Sarah Brightman. Loomulikult on temast kuulnud peaaegu iga muusikasõber.
Siis läheb vaja hästi müüvat teemat. Näiteks talv ja jõulud. Nende olemasolus ei kahtle loomulikult keegi.
Ja lõpuks tuleb välja otsida paar andetut, ent poliitiliselt korrektset orkestreerijat. Näiteks Steve Sidwell, Pete Murray ja Paul Bateman.
See viimane komponent ongi lõpptulemuse suhtes kõige määravam. Keelpillid veavad pikki noote, sekka paar tilulilu puupillidelt. Poole loo pealt astuvad sisse trummid.
Pingelisemates kohtades tõstavad metsasarved kõlalehtrid kõrgemasse positsiooni ja mängivad (oma kirjapildi järgi) noote esimese oktaavi g-st teise oktaavi g-ni. Harfi ainuvõimalik kasutusviis on tõusev glissando teema kolmanda esituse eeltaktis, kitarr sõrmitseb murtud akorde ja orgasmihetkel teevad korraks häält timpanid.
Ja muidugi kohustuslik modulatsioon pool tooni kõrgemasse helistikku enne viimast salmi. Niimoodi loost loosse, pole isegi tähtis, milline parasjagu mängib. Tõsi, korraks jääd kuulama - ohhoo, bigbändi sound! -, ent edasi jätkub kõik vanaviisi.
Tähelepanu, kõik noored heliloojad, ärge mitte mingil juhul püüdke olla omanäolised! Vastasel juhul ei tellita teilt Sarah Brightmani järjekordse plaadi jaoks mitte ühtki lugu. Mitte kunagi.
Ärge iial unustage, mida tegid vihased vanamutid noore Bachiga, kui too ennast Arnstadti kirikus liiga põhjalikult koraalieelmänge improviseerima unustas.
Samasugused vihased vanamutid pistavad tükkis naha ja karvadega nahka igaühe, kes julgeb "Püha ööd" või "Ave Mariat" teotada. Elagu hall keskpärasus!