Samm üle Eesti ja Läti piiri on päris kallis lõbu

Pärnust Lätti sõitmine on nagu naabrilt soola laenama minek, kilomeetreid tuleb niisama palju kui Varblasse sõites.

Ainult pass või mõni muu Läti piirivalvureid rahuldav isikut tõendav dokument on parem kaasa võtta, sest kui eestlased ei heida piiriületajatele kõõrdpilkugi, siis Läti rohelistesse vammustesse pakitud piirivalvurid vehkisid umbes sadakond meetrit nende piiripunktist Läti poole juba kaugelt sauaga, kontrollisid dokumendid üle, naeratasid ja käskisid “lutsuda”, mida see ka nende keeli ei tähendaks.

Ajad on, teadagi, rasked ning meiegi ei tunginud vanal heal Liivimaal, mis nüüd Lätiks ümber on nimetatud, Riia linnani, vaid keerasime sisse Ainažisse, mida vanasti Heinastena tunti ja kus palju eestlasi elas.

Siinkohal ei saa ma rääkimata jätta kord Treimanis kuuldud lugu sellest, kuidas Heinastest Ainaži sai.

Kui Eesti-Läti piir pärast Vabadussõda inglaste juuresolekul maha märgiti ja Eesti võidukad soomusrongid olid Riia alt tagasi tõmbunud, korraldati Heinastes rahvaküsitlus: kumma riigi poole jääda tahetakse.

Kuigi Heinastes oli eestlaste ülekaal, selgus rahvaküsitluse käigus, et inimesed tahavad Läti poolele elama jääda.

Kuidas see juhtuda sai? Aga vaat’ kuidas: eestlased olnud Heinaste vaesem rahvas, lätlased jälle rikkamad ning nad jootnud eestlased hääletuse päeval oma kulul täis.

Nii juhtuski, et kui eestlased olid end kaineks maganud, ärkasid nad Läti Vabariigis.

Ainaži on tõesti ilus linnake, kus leidub ilusat puit- ja kiviarhitektuuri, männikuid, rahulikku ja viisakat maarahvast ning vähemalt kaks toidupoodi. Sinna me suundusimegi, sest meie külaskäigu peaeesmärk seisnes raharaiskamises, et teada saada, kummal pool piiri on elu kallim. Kas tasub raskel ajal Eestist lõunapiiri taha sisseoste tegema sõita, kas või odavat tubakat ostma?

Seda enam, et kuulu järgi olla lätlaste majandus meist täbaram ning loogiliselt võttes Läti rahval raha vähem kui meil. Ehk siis on hinnadki rahva ostujõu kahanemisega kohaneda jõudnud ja meie omadest tublisti allpool.

Poes saime teada, et Läti toidukauba hinnad on riiklik saladus, mistap meid poes pildistada ei lubatud, isegi hinnasilte mitte. Hakkasin neid siis üles kirjutama ja latte kroonideks ümber arvutama kursi järgi, mida Eesti Pank pakkus viimaste nädalate valuutakõikumiste keskmisena: üks latt, mis kunagi maksis umbes 25 krooni, võrdub praegu 21 ja poole krooniga.

Millest alustada? Mida eestlased Lätist ostaksid, mis kohe ei rikneks ja mida tarbidagi kõlbaks? Alkoholi.

Veinihinnad algasid Ainaži Top-keti poes 60 kroonist ja kallimad maksid üle 200 krooni. Pooleliitrise viina saanuks kätte 84 krooni eest. Õlled, mida pood pakkus, hakkasid pihta 13.75 kroonist ja kvaliteetne hele õlu maksis 18.70 krooni pudel. Aldaris Porteris, millest lootsin välja lugeda porteriõlle, maksis 16.80 krooni.

Kallis, arvestades, et Saku Porter maksab Eestis 14.50, millest kroon on tühja pudeli hind.

Lätlaste kuulsa Riia palsami 200milliliitrise pudeli eest tuli letile panna 61 krooni.

Sigaretid, kaubagrupp, mida meie aktsiisi kasvades käidi aina Lätist Eestisse toomas, iseendale ja headele naabritele, kolleegidele ja kapinurka tagavaraks, pole samuti enam hinnapomm.

Pakk sigarette maksis margist olenevalt 25 kroonist 36-37 kroonini. Ainult et kui meilgi odavamad sigaretimargid olid Lätis müüdavatega enam-vähem samas hinnas, siis kuulsad tubaka kaubamärgid, nagu näiteks Camel, võis Lätis kätte saada pea sama raha eest, mis meil maksab Bond.

Seisatasin konservileti ees ja kohtasin eesti keelt, arvates etikette lugedes, et tegu on meie riigi toodanguga, aga oh ei: Läti toodang, sildid ainult kakskeelsed, läti ja eesti.

Aga konservide odavusega teevad lätlased meile kahjuks ära.

Turisti eine veiselihast maksis ligi kaheksa krooni, veisefilee omas mahlas 12.50, räim tomatikastmes 10.75 krooni. Vaatasin meiemaise tomatisse kastetud praetud räimekonservi hinda Pärnu Suurejõe Selveris – 15.90!

Kanadki paistavad Lätis odavamaid mune munevat, sest kümme muna saab seal kätte umbes 15 krooniga, meil tuleb maksta mitu krooni rohkem.

Et asi selgem saaks, koostasin ostukorvi, et võimalikult samasugune kaubakogus Eestiski kassast läbi lasta. Vaatame, kummal pool piiri tuleb rohkem maksta.

Võtsin Läti toiduriiulitelt ostukorvi paki suuri saiana pehmeid barankasid, ühe kvaliteetse heleda õlle ja ühe porteri, meie Krakowi vorsti meenutava vorstirõnga ja ühe 280grammise täissuitsuvorsti.

Kuna konservi etiketil pakutud eesti keel mu südame hellaks oli teinud, pistsin oma korvi räimed tomatikastmes, mida Muhu saarel kalurid halvustavalt roimaks tomatis kutsuvad.

Ostsin kaks pakki odavat masti sigarette ja ühe šampooni, kuna mulle meenus, et see kodus otsa sai.

Võtsin kaasa veel kümme muna, kuna neid müüdi läbipaistvas pakendis, mis toimis luubina, nii et kanamunad tundusid hanemunadena, ja paki rosinaid kui mitterikneva kauba. Ja kõik.

Kokku maksis see 14 latti ja 89 santiimi ehk 320 krooni ja 15 senti.

Tagasiteel astusime läbi Ikla külapoest. Trepil tulid meile vastu kaks lätlast ja sammusid Ainaži suunas bussipeatusse.

“Mis nad teilt ostmas käisid?” küsisin müüjannalt.

“Külmutatud kanakoibi ja suures plastpudelis õlut,” sain vastuseks.

Ikla poes oli Läti toodetest ainult komme ja Leedu niidisokke, ülejäänu oli kodumaalt või sootuks kaugelt pärit kaup.

Lätist tagasi jõudes tegin samasuguse ostu kui Ainažis Suurejõe Selveris, ainult suuri pehmeid barankasid ei leidnud ma sealt eest, mistap ostsin kaks pakki väikesi ja kõvu.

Samuti ei leidnud ma optilise pettusena pakitud hanemunasuurusi kanamune. Ostsin tavalisi, mis kartongkarpi pakitud.

Ülejäänud sain enam-vähem samatüübilised tooted nagu Lätiski. Suitsud, õlled, vorstid ... Ainult šampooniga vedasin lätlasi alt, sest juhtus olema eriti soodne hinnapäev šampoonile, mis mulle sobib.

Minu eestimaine, Läti omaga sarnanev ostukorvitäis läks maksma 256 krooni ehk 64 krooni vähem, võta või jäta.