Superkangelaste klassikokkutulek

Ehe märul

Ajaloolises plaanis eelnes «Tasujatele» mullune film «Kapten Ameerika», mille tegevustik toimus II maailmasõja ajal. Neid kahte võrreldes läheb minu hääl varasemale, sest eelmise sajandi keskpaiga esteetika on lihtsalt palju südamelähedasem. Seda võib imetleda ka soomlaste filmis «Raudne taevas», mida olen sellel leheküljel juba kiitnud ning mis 1. juunist Eesti kinoekraanidel jooksma hakkab.

«Tasujate» puhul on tegemist puhtakujulise märuliga. Viimane pooltund 2 tundi ja 16 minutit kestvast filmist on pidev andmine, väiksemaid madinaid tuleb ette iga kümne minuti järel.

Siin ongi koomiksifilmi nõrk koht. Koomiks sobib võrdselt hästi nii loo jutustamiseks kui kakluse edasiandmiseks (viimase edukus sõltub muidugi kunstnikust), sest tegevus toimub lugeja ajus. Film kui passiivne ja lineaarne meedia peab valima ühe neist ja «Tasujad» hiilgab teises kategoorias.

Tõsi, tegelastele on üritatud anda tugevaid, selgelt tabatavaid karaktereid. Kõige jõulisemalt joonistub välja Raudmehe ehk Tony Starki (Robert Downey Jr) playboy mõjutustega miljonärist tehnoloogiageenius. Musta Lese (Scarlett Johansson) ning Kullisilma (Jeremy Renner) armastuse-vihkamise suhe on ettearvatavam ja igavam.

Selle eest on Kullisilmal vinge  kõrgtehnoloogiline vibu, mis karakteri kahvatuse kenasti tasandab. Samuel L. Jackson Nick Fury rollis on lahe ja jahe küll, aga tal ei lasta avada oma täit potentsiaali, et mutantidest superkangelased varju ei jääks.

Lugu ise on muidugi lihtne nagu tikutops. Eelmises loos esitletud kosmilise energia allikat Tesserakt kavatsevad kurjad jõud Maa vallutamiseks kasutada. Sellega seoses näeme filmi lõpus New Yorgi katuselt taevasse sööstvat energiasammast, mis avab portaali teise dimensiooni. Mitmes filmis me seda juba näinud oleme ja milline oli esimene? Õige.

Skandinaavia jumalate, vennaste Thori ja Loki vastasseis tuletab jälle vältimatult meelde hiljuti nähtud «Titaanide raevu», kus vennaarmastuse nimel kisklesid Antiik-Kreeka jumalad.

Pole midagi uut siin kinosaalis!

Seega jääb üle vaadata, kuidas Whedon, kes on muide vändanud ka «Vampiiritapja Buffy» ja saanud hakkama vähe tähelepanu pälvinud «Firefly»-nimelise madinaga, uut lugu esitab.

Eriefektid on muidugi võimsad. Vanamoodsa inimesena kaldun ma koomiksi filmiks konvertimise puhul alati algversiooni eelistama. Aga see, kuidas rahukaitseorganisatsiooni S.H.I.E.L.D. lennukikandja korvpalliväljakusuuruste turbiinide toel korraga taevasse tõusis ja siis nähtamatuks muutus, väärib väga suurt ekraani. Efekte kogu raha eest.

Metsik lõbustuspark

Ja tundub, et pärast esimese vasikavaimustuse möödumist on filmitegijad õppinud 3D-tehnoloogiaga korralikult ümber käima. Ehkki «Tasujad» on prillikino ja ilmselgelt nooremale publikule suunatud toode, ei torgita siin vaataja nägemisvälja ekraanilt poolde vaatesaali ulatuvate falliliste objektidega.

3D-efekti on kasutatud enamasti pildilise sügavuse saavutamiseks ning see on hästi välja tulnud. Mõned kaadrid (andku nüüd päris filmikunsti kriitikud mulle andeks) mõjusid sama ehedalt nagu Martin Scorsese «Hugo». Tekkis tunne, et istud pimedas toas ja vaatad läbi seina sisse lõigatud kandilise ava kõrvaltoas toimuvat.

Kokkuvõtteks: vaatama mingu need, kelles piisavalt poisikest ja kes tunnevad koomiksimaailma. See on piiranguta pilet maailma kõige metsikumasse lõbustusparki. Ja vaadake seda kinos. Ma võin Lars von Trieri küll kodus telekast vaadata ja see ei kaota mitte midagi. «Tasujad» ja teised selletaolised nõuavad mastaapi.

Film

«Tasujad» («Avengers»)
USA 2012
Režissöör Joss Whedon, osades ­Robert Downey Jr, Chris Evans, Mark Ruffalo, Chris Hemsworth, Scarlett Johansson, Jeremy Renner, Tom Hiddleston, Samuel L. Jackson