Nordfriesland peidab end vallide taha

Oktoobrikuine tuul Põhjamere ääres on nii vali, et kipub tasakaalu viima. Ta naksab tigedalt, kuid lambad, kes Hauke-Haien-Koogi linnukaitseala mere eest kaitsvatel vallidel rohtu näksivad, ei lase end sellest segada.

Kilomeetrite viisi vabadust nautivad villaloomad on ühelt poolt sissetulek kohalikule ettevõtjale. Teisalt hoiavad lambakarjad kaitsevalli küljed siledana ja trambivad selle ka tihkemaks. Nii on väiksem võimalus, et sügis- ja talvetormide ajal üle kallaste tõusev meri suudab vallist läbi tungida. Seni, kuni inimesed merele piiri polnud seadnud, pühkis too nii mõnegi küla suure tormi ajal maamunalt.

Hauke-Haien-Koogi linnukaitseala kulgeb paralleelselt mere äärt mööda Taani poole suunduva maanteega. Kuigi pideva autovoolu tõttu pole see loodusesõbrale just meeldivaim paik, on see tähtis merelindude puhkus- ja pesitsuskoht. Alates 1967. aastast haldab seda Ahrensburgis asuv linnu- ja looduskaitseorganisatsioon Jordsand.

Kaitsealale jalutama minna ei tohi, ent linnuparvi saab binokliga vaadelda kaitsevallilt. Ornitoloogidele pakuvad suurest hulgast sealsetest liikidest huvi näiteks tiir, liivatüll ja naaskelnokk.

Tänavu möödub Hauke-Haien-Koogi poldri tammi rajamisest 50 aastat, enne seda laius seal meri.

Viimase paarikümne aasta suurim torm oli 1990. aasta 26. jaanuaril. Siis tungis meri öise tõusu ajal umbes tunniks ajaks üle vallide, nii et kaitsealast kümmekonna kilomeetri kaugusel asuvast Dagebülli külast ja sadamast tuli inimesed evakueerida. Õnneks ükski vall ei purunenud — küllap olid lambad pinnast sõtkudes head tööd teinud.

Et looduskaitsealal pole rahaliselt mõistlik kõikjale mere eest kaitseks valli ehitada, ei pääse inimesed pärast oktoobrikuud näiteks enam Hamburgi poollaiule, kuhu viib umbes kolmekilomeetrine tee.

Maapind kahel pool kiviplaatidest autoteed meenutab oma ebakindluse poolest Eesti raba. Seal kasvavad roosakaslilla kanarbik, sügisel tumepunaseks värvuv soolarohi ja teised taimed, mis ajutist soolaveega üleujutamist pahaks ei pane.

Tamm ja sellel kulgev autotee ehitati tuhandehektarise Hamburgi laiu ja mandri vahele juba 1860. aastal. Osaliselt on saareke inimestele suletud, sest 1930. aastal rajati sinna looduskaitseala.

Laiu kõrgemal künkal asub kolm hoonet. Neist üks on külalistemaja, mis on avatud vaid hooajaliselt. Selline lahtiolekuaeg pole ka mingi ime. Kui kõndida künkalt alla mere poole ja pöörata silmad paremat kätt asuva puittähise poole, selgub: 1967. aasta tormi ajal oli seal vesi nii kõrge, et oleks ulatunud kaugelt üle keskmist kasvu inimese pea.

Teine Hauke-Haien-Koogi lähedal paiknev laid on Habel. Mõõna ajal võib sellele Nord­frieslandi piirkonna väikseimale, ühe pisikese majaga saarele ka jalgsi läbi muda astuda, kuid sinna jääda pole lubatud, sest seegi paik on linnukaitseala.

1544-ruutmeetrise läbimõõduga Habeli eest hoolitsevad kevadest sügiseni Jordsandi ühingu liikmed. Nad jälgivad keskmiselt 1,8—2,2 meetrit merepinnast välja ulatuval laiul linde ning peletavad sealt eemale seiklushimulisi turiste.

Maalilist Habelit ümbritseb madal kivivall, mille ehitasid 1933. aastal sõjavangid. Seda on kohendatud 1954. ja 1993. aastal, kuid ega kivid mere vastu saa — 40-50 korda aastas ujutab vesi laiu üle.

Üks Nordfrieslandi hämmastavamaid kaitsealasid on Beltringharder Koog, mis on oma 3400 hektariga suurim soolaveelaguun Saksamaal. See rajati 1987. aastal.

Sügisel ilusa ilmaga paneb seal loodusesõbra silma särama punane soolarohi, mis on vallutanud kaldaäärse sopi. Tormisel päeval uputab aga tammilüüsidest laguuni voolav merevesi taimed armutult.

Kevadel täidab laguuni linnukolooniate vali kisa. Sügiseks on aga meriskid, kajakad, tiirud, punajalg-tildrid, must­saba-vigled ja teised linnud

õige vaikseks jäänud.

Suvel peatub soolaveelaguunis teiste hulgas umbkaudu 10 000 kiivitajat. Oktoobri keskpaigas saabub 35 000 valgepõsk-laglet, kes soojal talvel jäävad sinna peatuma, külma ilma korral lahkuvad aga detsembri algul.

Ühe tõusu ajal voolab tammilüüsi kaudu Beltringharder Koogi laguuni 1,5 miljonit kuupmeetrit merevett.

Peale lindude on see paik oluline Põhjamere kaladele: seda teed pidi rändavad laguuni heeringad, kelle noorkalad kasvavad just seal.

Lüüsiväravatest ujuvad soolalaguuni avastama ka hülged.

Kui Põhjamere rannas mõõna ajal ringi jalutada, lirtsub jalge all enamasti hallikas muda. Seda üllatavam on avastada Nordfrieslandi kahte suuremat saart Sylti ja Amrumit, mille võlu seisneb eelkõige võimsates liivadüünides ja pikkades valge liivaga randades.

Sylt on rikaste inimeste suvituspaik ja kuigi seal leidub ka looduskaitsealuseid piirkondi, on kuidagi valus vaadata kaunite liivadüünide keskele rajatud maju.

Amrum on väiksem ja armsam. Sadamast ja ühtlasi suurimast külast Wittdünist põhjapoolseimasse, Norddorfi külla on kümme kilomeetrit, mille läbib mõnusa tempoga kõndides vähem kui kahe tunniga. Populaarsem on siiski rentida jalgratas ja sellega metsavahelist teed mõõta.

Norddorf on parim paik puhkust veeta. Rookatusega majad, vaikus, küla külje all asuv mererand ning vabalt ringi liikuvad küülikud ja faasanid, kes on saarele kunagi jahtimise eesmärgil toodud, võimendavad veelgi suurejooneliste liivadüünide mõju. Uhkeim Norddorfi lähedal asuv düün Siatler ulatub 32 meetri kõrgusele.

Terve läänekallas ongi üks lai liivarand, mida peetakse oma 12 kilomeetriga Põhja-Euroopa suurimaks.

Düünid on looduskaitse all ning liikuda võib neil vaid puitteid ja -treppe mööda. Unustamatu vaade on aga garanteeritud.

Nordfrieslandi piirkonnas on veel nii mõndagi huvitavat. Seal kandis on näiteks koos suur hulk tuuleparke.

Schleswig-Holsteini looduskaitsealade koordinaatori Walther Petersen-Andreseni sõnul saadakse umbes 50 protsenti Schleswig-Holsteini energiavajadusest tuulest ning energiat saadetakse ka Hamburgi.

Petersen-Andreseniga ringsõidul olles avastatud suur päikesepaneelidega täidetud väli oli samuti paras üllatus. Samad tootjad kasvatavad ka maisi, et päikeseenergia vähenedes hooajaliselt maisikütust kasutada.

Schlüttsielist Hamburgi laiu poole sõites võib näha, et ümbruskonna farmid ja talumajad on kõik rohelise katusega.

«Möödunud sajandi algul tahtis valitsus merelt põllumajandusele uusi alasid võita, aga ehituseks polnud raha,» kõneles koordinaator. «Appi tuli 1870. aastal Nordfrieslandis Nie­büllis sündinud Sönke Nissen, kes oli rännanud tööd otsides Saksamaa kolooniasse Edela-Aafrikasse, teinud karjääri inse­nerina ning avastanud raudteed ehitades teemantide leiukoha.»

Miljonäriks saanud, otsustas mees toetada Sönke-Nissen-Koogi kaitsevallide ehitust, soovides vastutasuks saada õigust ehitada tee äärde maju ja need hiljem maha müüa. Farmid valmisid 1927. aasta paiku.

«Praeguseks on roheliste katuste ala kuulutatud mälestusmärgiks, nii et teist värvi katust ei tohi nendele majadele panna,» nentis Petersen-Andresen. «Mõni jõudis enne kaitsemäärust hoonele siiski päikesepaneele paigaldada, mistõttu on osa katuseid sinised.»

Kõik farmid kannavad ka oma rajamisaegset nime. Märkame silte, millele on kirjutatud Katharinahof, Elizabetbay, Lüderitzbucht, Kalkfontein.

Võluv oli näha tükikest tuule ja mere meelevallas elava Nordfrieslandi ajaloost.